Emakeelsest teaduskeelest loobumisel ähvardab meid keskpärane mõtteruum, mida iseloomustab üksnes eesti-inglise keele vaesestunud-lihtsustunud segu, kirjutab akadeemik Peeter Saari Postimehes 23. juulil ilmunud Arvamusfestivali ja Eesti rahvusülikool 100 artiklitesarjas «Teadlased Eesti tulevikust».

Sõna «teaduskeel» guugeldamine toob välja umbes paarkümmend tuhat viidet eestikeelseile allikaile. Juhtumisi võib kohe nimestiku algusesse sattuda kõrvuti kaks pealkirja: «Maarja Vaino: keele säilimiseks peab säilima teaduskeel» ja «Margus Niitsoo: mida kiiremini eesti teaduskeel sureb, seda parem». Esimese arvamusloo autor on eesti kirjandusteadlane ja Tallinna Kirjanduskeskuse direktor, teise autor aga arvutiteadlane, Tartu ülikooli õppejõud ja ettevõtja.

Küüniline lugeja võib seepeale öelda, et no muidugi – kumbki leer lihtsalt kaitseb oma leivakannikat. Nagu ikka ja jälle, koduselt rukkilillelõhnaline humaniora versus kosmopoliitselt metallilehaline või valemikribuline realia.

Alljärgnevas üritan ma teemale läheneda füüsikaseaduste toel. Ehkki nende ülekantavus humanitaaria valdkonda piirdub pigem vaid kvalitatiivsete analoogiatega, on nad objektiivsed ja ranged. Eks proovige gravitatsiooniseadust ignoreerides lendu tõusta kuurikatuselt alla hüpates. Seepärast ühiskonnanähtuste nägemine läbi füüsikaterminite emotsioonivaba prisma võib selgendada pilku ja võimaldab ette aimata arenguid. Ma ei paku lahendusi. Jäägu need pädevate asjatundjate ja otsustajate leida. Ma hoidun ka – välja arvatud ehk päris lõpus – eetiliste hinnangute andmisest.

***

Kes ei sooviks soojal suvepäeval jahedat õlut? Mida külmem, seda parem! Kui aga panna pudel sügavkülma, juhtub varsti teadagi mis: õllest saab mittejoodav pruun sogane jää. Pealegi paisub tema ruumala äkitselt sedavõrd, et pudel võib puruneda. Füüsikaterminites: toimus faasisiire, kus temperatuuri pidevalt langedes selle teatava väärtuse juures muutuvad hüppeliselt aine olek ja omadused.

Tavaettekujutuse järgi on mingi mõjuri põhjustatud muutus proportsionaalne mõju tugevusega ja seega mõju väikese muutuse tagajärg eeldatavasti samuti väike. Komplekssüsteemide teooria järgi kehtib selline lihtne seos nn lineaarsetes süsteemides, millena aga kirjeldatakse vaid osa eluta ja elusas looduses – aga ka inimühiskonnas – eksisteerivaid nähtusi.

Faasisiire on aga rängalt mittelineaarne nähtus, mille käsitlemiseks on välja arendatud ka füüsikast kaugeteski valdkondades rakendatavad üldised matemaatilised teooriad, sh katastroofiteooria jt. Seepärast pole sugugi nii, et võime ülikoolide reitingus kõrgema koha püüdlemiseks või omamaiste tudengite vähesuse kompenseerimiseks muudkui tõsta ingliskeelsete õppekavade protsenti, ilma et see eesti teaduskeelt eriti mõjutaks ja õppekeelte kasutust tasakaalust välja viiks.

Ülikoolis pole nii nagu parlamendis, kus kuni 51 protsenti hääli on n-ö omade käes, on ka jäme ots omade käes. Teadusseminaris piisab ühest võõrkeelsest osalejast, et toimuks üleminek inglise keelele. Kusjuures, kui välismaalane pole ajutine külaline, vaid aastaid juba kohalik ning ehk eesti naise/mehegi võtnud, siis pole see keelesiire enam eestlaste viisakuse, vaid teatava muu omaduse avaldus.

Iirimaal toimus siire inglise keelele 19. sajandil kõigest mõne inimpõlve jooksul – katoliku kiriku survel iiri keele koolidest kaotamise tagajärjel. Ajendiks olnud ka ametlikult heakskiidetud katoliikliku piiblitõlke (Biobla Naofa) puudumine. Vaatamata iiri keele riigikeele staatusele ning arvukatele pingutustele keelesiiret tagasi pöörata, kasutab praegu Iiri Vabariigis igapäevaselt iiri keelt vaid 6,3 protsenti elanikkonnast ja 67,3 protsenti ei tee seda mitte kunagi. Kuidas meist suuremgi rahvas omakeelset kõrgharidust kaitseb, selleks sobib näitena maailma ülikoolide saja parima hulka kuuluv Leuveni katoliiklik ülikool Belgia flaamikeelses põhjaosas. Seal on riiklikult kehtestatuna ingliskeelsete õppekavade osakaalu ülempiir kuus protsenti bakalaureuseastmes ja 20 protsenti magistriastmes, kusjuures permanentsele kohale valitud akadeemiline personal peab kolme aasta jooksul omandama flaami keele B2 tasemel.

Faasisiiretes on oluliseks mõisteks «kriitiline punkt», kus mõjurite mittelineaarne toime kasvab drastiliselt ja kaovad faase eristavad omadused ning tekib ebamäärane segaolek. Samamoodi tekib ka pidžin: kahe keele vaesestunud-lihtsustunud segu. Kui pealekasvav teadlaste põlvkond ei tunne emakeelseid termineid, aga inglise keelt vallatakse vaid kõnekeelse žargooni tasemel, muutub nende väljenduslaad erialapidžiniks. Tagajärjeks võib kujuneda primitiivne pidžin-mõtlemine ja vastav väljendusvõime, mille ilmingud tudengite hulgas ongi täheldatavad. Aga ka meie üldkeel vaesestub anglitsismide levides. Nii näiteks on isegi telediktorite jutust ja keelekorrektuuri läbinud meediatekstidest täiesti kadumas sõna «arv», mida kontekstist olenemata asendatakse «numbriga». Või näiteks mitmesuguseid täpseid ja nüansirikkaid nõusolekuhüüatusi asendav «absoluutselt», mis Ameerikas on juba ammu pandud keelest väljarookimist väärivate sõnakõlksude ja parasiitsõnade nimekirja.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et isegi emotsioonivabalt täppisteaduslikult teemale lähenedes on ilmne, et lastes keelevalikuil akadeemilises (aga ka avalikus) sfääris minna vähima energiakulu printsiibil isevoolu, taandub eesti keel köögikeeleks, millel pole – nagu peatuks jäänud kukel, kes veel köögis ringi lennata rapsib – enam pikka eluiga enne globaalses keelesupis ärakeetmist.

Aga on’s eesti teaduskeel ja eesti keel üldse väärtus, mille pärast peaks muretsema ja pingutama? Ka selles väärtushinnangus on loodusteadustel sõna sekka öelda. Kohanemisvõime ja arengu tagajaks eluslooduses ja ühiskonnas on mitmekesisus, mille füüsika võtab üldistavalt kokku oma loomult väärtushinnangulise terminiga «negentroopia». Loodushoidliku ja rohelise mõtteviisi levides mõistab üha rohkem inimesi mitmekesisust taime- ja loomariigis kui väga olulist väärtust ning paljudki on valmis eneseohverduslikult kaitsma mõnd kadumisohus liiki. Miks sellist mõistmist kohtab palju vähem, kui kõne all väiksemad kultuurkeeled?

Muidugi kaob meie emakeel kunagi. Entroopia kasvu vääramatu seadus ei sureta mitte ainult keeli, vaid astronoomilises ajaskaalas lõpetab igasuguse mitmekesisuse ja üldse kogu elu Maal soojussurmaga. Inimlikus ajaskaalas surevad ka me ema ja isa – enamasti enne meid. Kas selle paratamatusest peaks täiskasvanud inimene järeldama, et mida kiiremini tema veel hea tervisega ema sureb, seda parem? Et siis on elu vabam ega pea kulutama aega ja ressursse tema eest hoolitsemisele?

Kahe aasta eest tegi kultuurileht Sirp (kuri)kuulsaks ühe noormehe, Mikk Pärnitsa, avaldades tema arvamusloo, kus laulupidu kuulutati vabaduse nõrkuseks, autoritaarse mõttemaailma tööriistaks, natsismisüstiks ja veel paljuks muuks seesuguseks. Tänavuse emakeelepäeva puhul kuulutab sama kirjamees, et keel ei vaja kaitset. Kõrvutades selliseid seisukohti käesoleva arvamusloo alguses toodud tsitaadiga arvutiteadlaselt, tõdeme, et veelahe (või rindejoon?) ei pruugi sugugi kulgeda reaalia ning humanitaaria esindajate mõttemaailma vahel. Määravaks on miski muu.

Ⓒ Tartu Ülikool

Jälgi meid: