Praegu keskkonna suhtes tehtavad otsused võivad seada raja järgnevateks tuhandeteks aastateks, kirjutab Tartu Ülikooli botaanika vanemteadur Aveliina Helm 1. augustil Postimehes ilmunud Arvamusfestivali ja Eesti rahvusülikool 100 artiklitesarjas «Teadlased Eesti tulevikust».

Elame märkimisväärsel ajal. Just praegu oleme välja astumas holotseenist – 11 700 aastat tagasi alanud ajastikust, mida on iseloomustanud stabiilne kliima ja looduskeskkond, mis võimaldasid kujuneda meie tsivilisatsioonil.

Märkimisväärne on käesolev aeg ka selle poolest, et peale teadlaste, kes on sellest teemast 30 aastat rääkinud, hakkab nüüd ka laiemale elanikkonnale selgeks saama, et elame piiratud võimalustega planeedil. Kuigi oleme kogu aeg hästi teadnud, et ressursid pole lõputud, on teadus ja tehnoloogia aidanud ressursside ammendumise lage kõvasti kõrgemale nihutada. See on inimesi uinutanud – kõike on justkui üha rohkem, elu on aina rikkam ja aeg-ajalt liigutab mõni innovatsioon ressursside ammendumise mure taas silma alt ära.

Priiskamine on toonud ohtlikult lähedale piirid, mis on seotud keskkonna talumisvõime ja biosfääri isereguleerimisvõimega ning mille ületamisel võib kogu süsteem tagasipöördumatult uude olekusse nihkuda. Hinnanguliselt oleme keskkonna taluvuspiiri juba ületanud, kui rääkida aineringetesse lisatud lämmastikust ja fosforist ning elurikkuse kaost. Lähiaastad näitavad, kas ületame isereguleerimisvõime ka atmosfääri lisatud kasvuhoonegaasidega. Nii elamegi just praegu kogu inimkonna tulevikku määravatel aastatel, mille jooksul tehtavad otsused võivad seada raja järgnevateks tuhandeteks aastateks.

Viimased 30 aastat on teadlased rõhutanud emissiooni piiramise ja maakasutuse muutmise tungivat vajadust. Miks? Sest seos atmosfääri lisanduvate kasvuhoonegaaside hulga ja globaalse temperatuuri vahel on füüsikaline paratamatus.

Süsihappegaasi kontsentratsioon atmosfääris, mis püsis viimased 250 000 aastat stabiilselt 260–280 miljondikosakese juures, on viimase 150 aasta jooksul inimeste panuse tõttu suurenenud 411 miljondikosani ning jätkab pidevat tõusu. See on kergitanud globaalset keskmist temperatuuri umbes ühe ja Eesti keskmist temperatuuri pea kahe kraadi võrra.

Trendid on olnud pikalt teada. Loen vahel ajakirja Eesti Loodus vanu väljaandeid 1970.–1980. aastatest. On kõnekas, kui ettenägelikud on juba toonased lood globaalmuutustest ja keskkonnaprobleemidest. Näiteks 1987. aasta Eesti Looduse veebruarinumbri artiklis «Ainus planeet…» tutvustas geograaf Jüri Roosaare kliimamuutuse ning ökosüsteemide hävimise tulevikustsenaariume. Nii võis Eesti lugeja juba toona kodumaise ajakirja veergudelt vaadata väärtusi, mida mõõdame nüüd.

Nüüdseks on kogu inimkonna käsutuses olev info kliima ja keskkonna seisundi ning neid mõjutavate tegurite kohta koondatud valitsustevahelise kliimapaneeli (IPCC) ning elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu (IPBES) raportitesse, mis on koostatud selleks, et kõigile oleks kättesaadav parim teadmine ning poliitikud ei peaks otsustes tuginema kõhutundele või huvirühmade lobitööle. Aruannete kokkuvõtted on hästi loetavad ning peaksid kuuluma kohustusliku lugemisvara hulka igaühele meist, mitte vaid otsusetegijatele.

Võrreldes 1980ndatega, on lisandunud olulisi teadmisi üksteist võimendavatest protsessidest ja murdepunktidest. Rohkem kui kahekraadine globaalse temperatuuritõus võib valla päästa pöördumatuid bioloogilisi ja geofüüsikalisi protsesse. Sellisteks murdepunktideks on näiteks muutused ookeanide termohaliinses tsirkulatsioonis Gröönimaa liustike ja Lääne-Antarktika mandrijää sulamisel või igikeltsa sulamisest tingitud metaani vabanemine.

Temperatuuritõus jätkub, see on vältimatu, ent kas ja kui palju väljub globaalne süsteem meie tsivilisatsiooni kestmiseks vajalikest tingimustest, sõltub meie praegustest otsustest.

Koos keskkonnakriisiga hakkab maailm väga suure tõenäosusega jõudma uude geopoliitiliste rahutuste aega. Lisaks bioloogilistele ja klimaatilistele tagajärgedele võimenduvad lähiaastatel eri regioonide sotsiaalsed väljakutsed, olgu need seotud ikalduse, veepuuduse või talumatute kuumalainete tõttu elukõlbmatuks muutuvate piirkondade tekkimisega ning sellest tingitud rahutuste ja rännetega.

Murdepunktide saavutamisel lüüakse segamini kogu maailmakord ja ei pea olema hiromant mõistmaks, kui ahtakesed on väikeriikide väljavaated suurte ümberkorralduste ajal oma riik säilitada.

Millised on Eesti võimalused?

Praegu on veel õhkõrn tõenäosus, et Pariisi kliimakokkulepe toimib ning lähema kümne aasta jooksul suudetakse kasvuhoonegaaside heidet parimaid teadusandmeid kasutades järsult vähendada ja hoida globaalne keskmine temperatuuritõus tunduvalt alla kahe kraadi. Suured rahumeelsed, teaduspõhised ja looduse ees aukartust tundes läbi viidud ümberkorraldused saavad tagada heaolu meie koduplaneedi seatud piiride sees. Aega on aga õige napilt, sest murdepunktid on lähedal.

Proaktiivsete poliitikate ebaõnnestumisel rakenduvad reaktiivsed poliitikad, kus otsuseid tehakse paanika ja kaose tingimustes. On raske ette kujutada, kuidas saaks Eesti neist võita. Seega peaks keskkonnakriisi eskaleerumise pidurdamine ja üleminek uuele majandusele olema meie kõige suurem välis- ja sisepoliitiline huvi.

Ⓒ Tartu Ülikool

Jälgi meid: