Elukeskkond – sajandi ülesanne

Austatud rektor, lugupeetud audoktorid ja külalised, head vastsed doktorid ja kõik armsad kolleegid!

Mul on suur au siin täna seista ja suur rõõm kogu Eesti rahva tähtsast pidupäevast. Räägin teile tänases akadeemilises loengus möödunud ja tulevast sajandist bioloogi ja ökoloogi vaatenurgast, kuid ehk näete kiiresti, kui palju see meist igaühte ja ka meie rahvusülikooli puudutab.

Meil on üks kaunis emakeelne teadustermin: elurikkus. Elurikkus ehk bioloogiline mitmekesisus ehk eluvormide ja elu väljendusviiside paljusus. Loodus on tohutu rikas. Meiega koos jagab maakera hinnanguliselt 8,7 miljonit liiki, kellest teaduslikult kirjeldatud on vaid 20 protsenti. Eesti on meie kõrval koduks veel ligikaudu 50 000 liigile.

Erinevate keskkonnatingimustega on seotud erinevad ökosüsteemid – liikide ja eluta keskkonna omavaheliste suhete põimikud, mis on muutustele seda vastupidavamad, mida liigirohkemad ja geneetiliselt mitmekesisemad nad on. Ka kogu meie planeeti võib vaadata kui ühtset ja keerukat tervikut, kus elusloodus mängib otsustavat rolli kogu maakera tingimuste kujunemisel ja hoidmisel, mõjutades kõike atmosfääri koosseisust aine- ja energiavoogudeni ning tagades meilegi elamiskõlbliku kodu.

Hästi toimivad, liigirohked ja stabiilsed ökosüsteemid ei ole olulised mitte ainult moraalsetel või looduskaitselistel kaalutlustel, vaid ka seetõttu, et nendega on seotud meile eluliselt vajalikud looduse omadused, looduse hüved. Heas seisus loodus on oluline nii globaalsel tasandil kui ka igaühe koduaias. Nii ühiskondade ja riikide tasandil kui ka teie kõigi jaoks isiklikult. Teiste liikide ja erinevate ökosüsteemide käekäigust sõltub see, kuidas toimivad aineringed, kas meil on puhas õhk ja puhas vesi, kas muld on viljakas, kas tolmeldaja lendab, kas meiega sümbioosis elavad bakterid jõuavad lapseeas meieni ja tagavad immuunsüsteemi hea funktsioneerimise ning kas jagub piisavalt geneetilist ja liigilist mitmekesisust, et ka tuleviku muutustele vastu minna ja oma lastele looduse rikkused säilitada. Loodusega on seotud ka meie hingeline rahu ja kodutunne.

Naudime kõike looduse pakutavat iga päev ja täiesti tähelepandamatult. Oleme looduse hüvede najale ehitanud oma majanduse, kasutame neid toidutootmiseks, elamiseks ja hingamiseks ning nende abil püsib meid ümbritsev keskkond sellisena, nagu meie toimimiseks ja toimetamiseks vajalik. Muide, kui sa viskad õunasüdame maha, siis see, et ta seal ära laguneb, ei ole mitte õuna omadus, vaid elurikka looduse toimetamise tulemus.

Need sada aastat, mis on möödunud rahvusülikooli esimesest aktusest, on olnud tormilised, iga aastakümme on meie ette seadnud oma keerdküsimused. See sajand on aga toonud ka rahvusülikooli õitsengu ja arengu, mis omakorda on loonud lennukuse ja kindlustunde eesti keelele, teadusele ja haridusele – kindla pagasi, millega edasi minna. Kui vaadata kogu inimkonda, on tegu olnud aastasajaga, mida loodusteadlased kutsuvad suure kiirenduse ajaks. See sajand on näinud teaduse ja tehnika plahvatuslikku võidukäiku, demokraatlike ühiskondade, aga ka tarbimisühiskondade tekkimist ning rahvastiku ja jõukuse üleilmset kasvu. Seesama kiire käik on meile kaasa toonud ka teatava võitmatuse tunde. Ei ole takistust, millega me rinda ei oleks suutnud pista. Edu on olnud vaimustav.

Nüüd on aga selgeks saamas, mille arvelt see peadpööritav areng on toimunud. Oleme selle sajandi jooksul loodust kasutanud kui enesestmõistetavat ja iselaadivat küllusesarve. Majanduses arvestame keskkonda kui välismõju, kuigi tegelikult on tegu vundamendiga. Maastikukasutuses näeme ökosüsteeme ja teisi liike kui probleemi, mitte aga kui elukeskkonna hädavajalikku osa. Looduse suhtes hoolimatu käitumise tõttu olemegi esimest korda tuvastamas oma koduplaneedi biofüüsikalisi piire ning jõudmas oma retkel tegelike ületamatute takistusteni. Planeedi suurus ja keskkonna kandevõime seab piirid, mida ei saagi massiivsete tagasilöökideta ületada. Biosfääri toimimine elu toetava süsteemina on üheks selliseks piiriks. Täna on põhjust neist piiridest rääkida ka meie oma ülikooli ja meie oma rahva tuleviku võtmes.

Meie ees on keskkonna- ja kliimakriisi sajand. Oleme hävitamas ökosüsteeme piirini, kus nad enam ei toimi paljude liikide elupaikade ega meile endalegi oluliste looduse hüvede tagajana. Koos kliimamuutusega moodustab ökosüsteemide kahjustumine ühe mürgise kokteili. Igal aastal muutub jätkusuutmatu maakasutuse tõttu 12 miljoni hektari ehk kolme Eestimaa jagu maad kasutuks tühermaaks. Erinevatel hinnangutel on nüüdseks degradeerunud 5–40% kogu maismaapinnast. Maa kahjustumine mõjutab juba praegu otseselt 3,2 miljardi inimese heaolu ning üleilmastuvas maailmas jõuavad kõik probleemid meile moel või teisel koju kätte. Kõigist liikidest, mille seisundit on hinnatud, on väljasuremisohus umbes 25%. Kuidas ja kas me ilma nendeta hakkama saame, me ei tea.

Kuigi oleme Eestis uhked oma looduskaitsealade ja säilinud rabade üle, ei ole need enesestmõistetavad. Looduse säilimine on ka Eestis olnud läbi eelneva sajandi pidev töö, mille käigus on vahel tulnud ka aktiivselt progressivaimustusele vastu astuda. Teadus selle taga on olnud pärit aga just Tartu Ülikoolist. Kahjuks ei saa ka meie Eestis puhata loorberitel, kiites oma looduse ilu, kuid jätkates tavapärast tegevust. Kui rahvusülikool sada aastat tagasi avati, oli meie maastikes linnulaulu, mesilasesuminat ja õiteilu vähemalt poole rohkem kui nüüd. Just viimased aastakümned – need aastakümned, mil me oleme olnud kõige rohkem teadlikud sellest, millised tegurid looduskeskkonda negatiivselt mõjutavad – on aga kaasa toonud kiireima languse. Kas teate, et alates 1980. aastatest on Eesti metsadest igal aastal kadunud 60 000 linnupaari ehk praegu kostub metsas ligi veerandi võrra vähem linnulaulu kui 40 aastat tagasi? Eesti põllulindudest oleme sama aja jooksul kaotanud poole, nii nagu ka mujal Euroopas, kusjuures eriti tempokalt aastast 2004 kuni siiani. Nii võis olla, et kui rahvusülikooli algusaastate tudeng, näiteks raudteetehase katelsepa tütar Nora, tulevane prosaist, kevadel Emajõe ääres eksamiteks õppis, viis kõrvulukustav linnulaul tema mõtted rändama ja putukasumin uinutas. Ilmselt oli aga õhk Nora ümber natuke värskem ja pea seetõttu selgem – süsihappegaasi kontsentratsioon õhus oli 1919. aastal praegusest 27% väiksem. Emajõe äärt kuldasid kullerkupud ja pääsusilmad, kuid mõelge: millal te ise neid kunagi nii tavalisi lilli viimati nägite või kas teie lapsepõlve kullerkupuväljad on veel alles?

Kuidas see kõik puutub rahvusülikooli ja selle akadeemilise pere liikmetesse? Teie lahkel loal toon välja neli olulist punkti.

Esiteks. Me ei tohi kunagi unustada, et rahvus ja loodus käivad käsikäes. Enne seda loengut kuulasime Anna Haava sõnu kodumaa kaunidusest, metsa kohinas edasi kanduvast esivanemate pärandist. Kas olete tähele pannud, kui palju eesti rahvustundest on seotud maa ja loodusega? Mis on see, mida me päriselt armastame? Meie kõige südamelähedasemad laulud ja luuleread räägivad mullast, lilledest, metsadest ja linnulaulust. Sest iga rahvas ja teda ümbritsev loodus kuuluvad kokku ning Eesti loodust ei saa lahutada eesti keelest ja meelest. Meie kodumaa looduse säilimine on meie endi kätes. Meie enda riigi kätes ja meist igaühe kätes, sest elurikkus toimib maastikes meie ümber. Siinsamas akna taga, sealsamas Emajõe ääres. Meist igaüks mõjutab oma tegudega teiste liikide käekäiku ning looduse suhtes aupaklikud valikud oma koduaias, linnas ja külas ja kogu Eestis on aluseks meie kodumaa elurikkusele. Hoia, mida armastad.

Teiseks. Järgmine sajand on keskkonnaga kohtumise sajand igale teadusdistsipliinile. Järgnevate aastakümnete jooksul peame leidma üle kogu maailma jätkusuutlikkuse võtmed ja tõeliselt toimivad lahendused, kuidas peatada keskkonna- ja kliimakriis ning ühendada jätkusuutlikult looduskeskkonna ja inimese heaolu. Tänases loengus kirjeldatud teemade oskuslikuks käsitlemiseks ei piisa vaid loodusteadlaste uurimustest. Loodusteaduslik osa meie globaalsest ja lokaalsest probleemist on juba ammu kirjeldatud ja ka toimivaid lahendusi on aastakümnete jagu pakutud. Kuid loodusteadused ei saa kujundada väärtusruumi, kasvatada austust elu vastu ja aukartust loodu ees ega vedada eest ühiskondlikke ja majanduslikke ümberkorraldusi, mis hädasti tarvilikud on. Kunst ja kultuur, ühiskonnateadused, majandusteadused, meditsiiniteadused ja paljud teised valdkonnad peavad keskkonnakriisiga seonduva oma südameasjaks võtma. Elurikkuse kadu, nagu ka kliimamuutus, on otseselt seotud väärtuste, inimarengu, õiglaste ühiskondade ja jätkusuutliku majandusega. Elurikkuse kadu mõjutab otseselt toidutootmist ja seeläbi toiduturvalisust, magevee kättesaadavust, inimeste tervist, ühiskondade ja majanduse stabiilsust, rändesurvet, konflikte ja lõppeks ka kogu elukeskkonna sobivust meie eksistentsiks. Keskkond on nüüdsest iga teadlase pärusmaa.

Kolmandaks. Poliitilisel tasandil paistame olevat end provintsiks mõelnud. Üllatavalt palju on neid, kes on valmis kõva häälega teatama, et ega meist midagi ei sõltu ja seetõttu pole ka siin väikeriigis põhjust ühelegi suuremale probleemile lahendusi otsida. Loodetavasti on see mõtteviis ajutine, sest see ei ole õige – eriti seistes siin ruumis, mõeldes Eesti suurtele mõtlejatele ja teadlastele, kelle ideed ja uurimused on kujundanud maailma väärtusruumi ning mõjutanud teadusvaldkondi. Ei tohi ka unustada, et meie jaoks on Eesti maailma keskpunkt ja seda on ta ka meid ümbritseva looduse jaoks. See ei ole sõnakõlks, et globaalsete probleemide lahendused on lokaalsed. Meie ise olemegi lahenduste tootjad, rakendajad ja eksportijad. Eesti teadus – seesama, mis on juba võrsunud ja võrsub ka edaspidi siit ülikoolist – on maailma tippteadus. Teadus, mis on oluliselt panustanud globaalsetesse teadmistesse, mida meil nüüd hädasti vaja on. Loodetavasti jätkub meil ühiskondlikku tarkust seda ka edaspidi väärtustada. Läbi teaduse, tarkuse ja eeskuju mõjutame ka teiste riikide valikuid. Eestist sõltub palju.

Neljandaks. Ajad on sellised, et paljud kasutavad võimalust segadust tekitada, et sogases vees paremini kalu püüda. Keerulised ajad võivad kaasa tuua peataoleku ja rumalad valikud. Teadus, teadlased ning ülikoolid peavad olema kompassinõelaks, näidates suunda, mis ei ole õige mitte ainult teaduslikust vaatenurgast, vaid mis kannab ka neid väärtusi, mis tagavad õiglased ühiskonnad ja õiglase keskkonnakasutuse. Tehkem seda koos kõigi inimestega, kes täna seisavad üle maailma sirge seljaga nende väärtuste eest, sealhulgas koos nende noortega, kes nõuavad tänavatel streikides teaduse kuulamist. Emakeelse ülikooli avakõnes rõhutas kuraator Peeter Põld, et ülikool on erapooletu teaduse kodu. Selleks ta peab jääma ka uuel sajandil. Kuid ülikool on ka väärtusruumi looja. Meie rolliks – kõigi teadlaste rolliks – on näidata tarkuse ja südamega teed.

Head värsked doktorid, lugupeetud akadeemilise pere liikmed, head külalised! Nii nagu sada aastat tagasi, ei saa me ka täna vaadata tulevikku ainult pidulikkuse ja leebete kõnedega, vaid peame mõistma meie ees seisvate ülesannete kogu ulatust ja pakilisust. Nii ongi meie kõigi ees selle sajandi ülesanne –keskkond elule, keskkond meile endale. Seistes siin, Eesti tarkuse kantsis, nii paljude noorte teadlaste ees, ei ole mul kahtlust, et me õnnestume, ja hästi.

Palju õnne, rahvusülikool!

Aveliina Helm
Akadeemiline loeng rahvusülikooli sajanda aastapäeva aktusel 1. detsembril 2019 Tartu Ülikooli aulas

Ⓒ Tartu Ülikool

Jälgi meid: