Artikkel põhineb Meelis Friedenthali ettekandel «Ülikool ja iseseisvus», mis kõlas 17. mail toimunud Tartu Ülikooli arengukonverentsil.

Kui meil ei ole iseseisva mõtlemise alust, mis annaks meile eripära, siis oleme vaid olemasoleva kehvem koopia, kirjutab Tartu Ülikooli Läänemere regiooni intellektuaalse ajaloo vanemteadur Meelis Friedenthal.

Tõeliselt iseseisvate mõtete tekkimiseks peaks inimene tundma vähemalt üht võõrkeelt, veel parem kui mitut. Nii pääseme välja ühe keele- ja kultuuriruumi vangistusest ja hakkame tõsiselt võtma ka teisi inimesi, nii omasid kui võõraid. Just sealt, kus on peetud ülimuslikuks üht kultuuri või keelt, on saanud alguse äärmuslikud ideed.

Olen viimased kümme aastat tegelenud ülikoolide ajalooga: sellega, kuidas Euroopa ülikoolid keskajal üldse tekkisid ja kuidas need varauusajal muutusid. Keskaegsetes ülikoolides toimus õpetamine ühes keeles: ladina keel oli kiriku ja hariduse keel. Euroopa riikide vaimulikkond suhtles omavahel ladina keeles, nende riikide juristid kasutasid peamiselt ladina keelt, õpetlased õpetasid ladina keeles.

Sellisel kultuurilisel toel on üles kasvanud sajandite vältel inimesi, terve Euroopa kui idee. Samas oli ladina keel ülikoolide tekkimise ajal alati teine keel. Võib-olla niisugusena iseloomustabki Euroopat kõige paremini – säilitades oma keele, oma regionaalse eripära, õppisid inimesed juurde kõigile ühise ja kõigile võõra keele. Sellisele pinnale kerkis respublica literaria, vürsti- ja kuningriikide piire ületav kirjade ja õpetlaste vabariigi idee, milles nähakse nii valgustuse kui ka Euroopa intellektuaalse ühtsuse väljendust, isegi Euroopa Liidu ideed.

Pärast reformatsiooni hakkas ladina keel aegamisi taanduma. Valgustusperioodil hakati loenguid pidama rahvakeeles, samal ajal tekivad esimesed rahvusriigid. Saab üsna kindlalt väita, et rahvuslik mõtlemine on olemuslikult valgustuslik mõtlemine. Rahvuskeeltes õpetamine muutis hariduse lihtsamini ligipääsetavaks, üldine haridustase tõusis, teadus arenes enneolematult kiiresti. Ometigi kehtestas rahvakeelsele haridusele üleminek ka standardi: tasapisi hakkasid hääbuma dialektid, hääbusid terved keeled, hakkasid kaduma regionaalsed omapärad. Meil on praegu alles vaid põhjaeesti keel, Tartu murre on kadunud, Mulgi murret ei mäleta suurt keegi, võro ja seto keelt üritatakse veel elus hoida, aga sedagi suurte raskustega. Sarnased protsessid on toimunud mujalgi rahvusriikides. Paraku ei saa seega öelda, et rahvuslik mõtlemine oleks keeltele alati kõige parem kaitse. Toimub alati ühtlustamine, suurema efektiivsuse ja süsteemsuse nimel.

Muidugi oli peale tunnustatud rahvuskeelte vaja endiselt ka rahvusvahelisi keeli. Nendeks said suurrahvaste keeled, valgustuse ajal prantsuse keel. Preisi kuningas Friedrich Suur uhkustas sellega, et oli saksa keele peaaegu unustanud.

Praeguseks ajaks on prantsuse keel taandunud, ühendkeeleks on saanud inglise keel. Inglise keele kultuuriline domineerimine on praegu nii võimas, et meie lapsed tunnevad end isegi vigases inglise keeles väljendades mõnikord mugavamalt kui eesti keeles, segakeelsus, kus inglise ja eesti keel kõlavad ühes lauses läbisegi, on tavaline, lihtsustatud pidžinit võib kõikjal kuulda. See ei ole ainult meil nii. Minu üks sakslasest sõber mainis hiljuti, et ta ei oska artikleid enam saksa keeles kirjutada, sest on harjunud akadeemilise inglise keelega, akadeemiline saksa stiil on aga nii spetsiifiline, et isegi sakslane võib selle kergesti minetada.

Selle jutu peale ütles üks bioloogist sõber mulle, et kui Eesti läheks nüüd kiiremas korras täielikult üle inglise keelele, siis annaks see meile naabrite ees evolutsioonilise eelise, sest nii, nagu kadusid lõuna eesti ja liivi keel, nii paraku kaob ka eesti, läti ja soome keel. Inglise keelega võrreldes on enamik Euroopa keeli väikesed. Kui meie eesmärk on efektiivsus ja parem kohastumine, siis majanduslikust ja pragmaatilisest vaatepunktist vaadates tuleb eesti keelest kiiresti lahti saada. Ei ole mõtet agooniat pikendada.

Mingis mõttes üksikindiviididena vaadates võikski lugu nii olla – meie lastel oleks lihtsam selles maailmas hakkama saada, kui nad oskaksid inglise keelt emakeelena. Eksisteerib ju nt Iiri riik suuresti ilma iirikeelse kõrghariduseta, pärast Brexiti sündmusi on iirlastel Euroopa liidus saavutatud suur keeleline eelis.

Samas olen ma veendunud, et laiemalt vaadates oleks keelelise mitmekesisuse vähenemine kahjulik. Keiser Karl V-le, on omistatud lause: «nii mitut keelt sa oskad, nii mitu korda oled inimene».

Muidugi, inimene on olla raske ja juba ühekordne inimeseks olemine on suur vaev. Kui me tõesti taha panna oma lastele peale ülesande olla rohkem inimesed kui üks kord, siis peame suutma vastata küsimusele – miks ometi?

Ma arvan, et vastus on «iseseisvus». Küsimus ei ole poliitilises iseseisvuses vaid mõtlemise iseseisvuses. Kui on vaid üks keeleruum ja üks kultuuriruum, siis kipub olema ka üks mõtteruum ja sellest ei ole võimalik hästi välja näha, sa oled vangistatud nendesse raamidesse. Väga raske on siis mõelda teistmoodi kui teised. Kasvõi ühegi teise keele oskamine päästab juba natuke välja, parem oleks muidugi veel kolmandat keelt lisaks osata. Sa hakkad teisi inimesi, nii võõraid kui omasid teistmoodi nägema, neid tõsiselt võtma. Tekib avarust, rohkem diskussiooni, rohkem võrdlusmomente, mille abil mõelda – saavad tekkida tõeliselt iseseisvad mõtted.

Ma usun, et seda mõtlemise mitmekesisust pidaski Karl V silmas. Teatud monomaanilised ideed nagu antisemitism, rassism ja muu seesugune mõttesaaste on suuresti idanenud ja kasvama läinud just üht keelt või kultuuri ülimuslikuks pidamise tõttu. Kunagi hoiti ühe kultuuri piires ka Eesti ja Läti talupoegi, peeti keelelises isolatsioonis, et nad ei pääseks välja oma pärisorja staatusest, vahel aga juhtus, et seesama eestlane või lätlane õppis ära saksa keele, unustas oma keele täiesti ja temast sai Kleindeutscher, väikesakslane. Teades vaid üht keelt mõistame end pärisorjusesse – unustades oma keele saab meist väiksem ja kehvem originaali koopia.

Paraku on väikesed keeled ja kultuurid valmis väga kergesti omaks võtma tugevama kultuuri keelt ja positsiooni, oma eripärasid unustama või mis veel hullem, hakkama pidama oma eripäradeks kusagilt mujal omandatud valmis mõtteid. Mulle näib, et nii mõnedki viimasel aja parempopulismi tõstatatud küsimused on sellise kadakluse ja väikesaksluse näited – suuresti ingliskeelsest kultuurist laenatud märgid ja käitumismustrid, teisisõnu konservatismi popkultuur. Meil aga võiks olla omi mõtteid.

Iseseisvaks mõtlemiseks on meil muidugi esiteks vaja ennast tõeliselt tundma õppida. Ennast tunda – nagu me teame antiikfilosoofiast – on põhiline, aga ka kõige raskem ülesanne. Selle ülesande lahendamise kõige tõhusamaks vahendiks on peetud vestlust, dialoogi, disputatsiooni. Vaid dialoogis teisega on võimalik iseennast tundma õppida. Ilma peeglita ei näe ennast. Dialoogi pidamiseks on oluline teist austada, pakkuda omalt poolt huvitavaid ja hästi argumenteeritud mõtteid ja mitte liiga endast välja minna, kui teine sinust kohe aru ei saa. Struktureeritud ja argumenteeritud vestlus on olnud ka akadeemilise kultuuri peamiseid meetodeid.

See tähendab, et meil on vaja ilmtingimata säilitada see alus, mille pinnalt võiks võrsuda pingestatud ja loov dialoog. Teisisõnu, vaja on omakeelset teadust, omakeelset õpet, iseenda keele, ajaloo ja omapära tundmaõppimist. Selline tegevus praeguses maailmas ei allu paraku alati turu loogikale. See võtab palju raha ja raiskab ka aega, eriti suur küsimus on see väikeriikidele. Minult küsiti Bulgaaria rahvusringhäälingu intervjuus, et mis mõtet on kirjutada eesti keeles proosat nii väikesele hulgale inimestele, kui isegi Bulgaaria kirjanikud ei näe bulgaaria keeles kirjutamisel alati suurt mõtet. Samamoodi võib tekkida õigustatud küsimus, kas majanduslikult on mõtet omakeelsel teadusel, kui teadusväli on nii hõre, et vajalikku resonantsi ei teki. Laused jäävad hõredas õhus rippuma ja ei jõua kuhugi. Kas on põhjust õpetada meil siin ülikoolis eestikeelset õppekava, kus õpivad vaid seitse inimest? Milline on see arv, millest alates üldse eestikeelsest kirjutamisest või õpetamisest loobuda? Kas on põhjust raisata ressurssi sellele, et õpetada välistudengitele eesti keelt?

1705. aastal, kui Tartu ülikool oli kolinud Põhjasõja tingimustes Pärnusse, oli kogu ülikoolis alles vaid seitse üliõpilast, üks vähem kui professoreid. Professor Bröms annab teada, et linn oli peale selle veel räpane ja hunddyr, sõda lähenes iga päevaga. See aga ei tähendanud veel ülikooli kinni panemist. Ülikool jätkas tegevust, leiti, et ikkagi on mõtet õpetada isegi ainult seitset. Need üliõpilased kaitsesid disputatsioone, kirjutati luulet ja tegeleti astronoomiaga, toimusid loengud, professoritele maksti isegi – küll ebaregulaarselt – palka. Rootsi riik pidas oluliseks säilitada ülikooli kuni viimase hetkeni. Kooli rajamine oli ka üks esimesi asju, mida Rootsi riik Tartus tegi. Johan Skytte sõnade järgi vajas see piirkond hädasti haridusasutusi, sest «muidu on karta, et see provints muutub ateismi, epikureanismi ja pimeduse riigiks» ja langeb barbaarsusesse.

Ma arvan, et neid sõnu tuleb meeles pidada nagu kliimamuutust – see on aeglane protsess, aga kui me midagi selle vastu praegu ette ei võta, siis varsti on hilja. Nii, nagu surevad muutuva kliima tõttu välja liigid, surevad ka keeled, maailm jääb vaesemaks ja mõtlemine jääb vaesemaks, langeb barbaarsusesse. Kui meil ei ole iseseisva mõtlemise alust, mis annaks meile eripära, siis oleme vaid olemasoleva kehvem koopia. Et seda ei juhtuks on meil vaja paraku olla rohkem kui üks kord inimesed.

Ⓒ Tartu Ülikool

Jälgi meid: