5. aprilli Sirbis ilmus Margus Maidla intervjuu rektor Toomas Asseriga. Intervjuus räägiti Eesti haridussüstemist, õppekeeltest koolides, Tartu Ülikooli tänasest päevast ning rahvusülikooli ühiskondlikust rollist.
 

Rahvusülikooli sajand

Võib ilma igasuguse ülemäärase paatose ja härduseta ütelda, et Tartu ülikool on eesti rahva ja meie rahvusriigi suur õnnestumine ning edulugu. Institutsioon, mille üle võib siiralt uhkust tunda ja teda hellalt hoida. Alati võib jätkuda kriitikat: kellele ei meeldi ülemäärane rahvusvahelistumine ja sellega kaasnev lausemakeelse hariduse-teaduse taandumine, kes arvab, et akadeemilisest teaduskantsist on saanud ettevõtluse teoori, kes jälle, vastupidi, et innovatsioon võiks rahvusülikoolis olla tugevamalt esindatud, mõnele ei meeldi veel neljas või viies arengujoon, kuid kõige selle juures ei tohi me kunagi unustada Tartu ülikooli kui meie rahvuse, kultuuri ja majanduse kandja tõelist tähendust ja väärtust. Siin ei tohi tähelepanuta jätta, millist määratut mõju ja arenguhooba kannab endas alma mater meie riigi ja rahva „toitjana“.

Veel 1872. aastal arvas üks meie rahvuse alusmõtestajaid Jakob Hurt, et tõenäoliselt eestlased rahvana omaenda ülikooli ülal pidada ei jaksa, kuid ta ei olnud kategooriline: kui läheb teisiti, on hästi. 2019. aastal tähistame oma rahvusülikooli sajandat aastapäeva. Me ikkagi jaksame, ja mitte halvasti!

Tartu ülikooli rektor, akadeemik Toomas Asser pidas oma inauguratsioonikõne 24. augustil 2018. Hea on nüüd, mil rektoriametis oldud üle poole aasta ja sisseelamisperiood seljataga, arutleda oleva ja tuleva üle.

Äsjases riigikogu valimiskampaanias tõusis teravalt seoses Kohtla-Järve riigigümnaasiumiga üles õppekeele küsimus ja tulised debatid toimusid ka ülikoolide õppekavades ning teadusloomes inglise ja eesti keele tasakaalupunkti otsimise teemal. Milline on eestikeelse ülikooli 100. aastapäeva künnisel (tähistatakse 1. detsembril 2019) rektori seisukoht neis küsimustes?

Eks rahvusülikooli teema ja üldse küsimused eesti keele ümber ongi äärmiselt mitmetahulised ja ma näen, et siin ei ole ühiskonnas konsensust. Ülikoolis on teema kõige teravamalt ülal hariduse andmise keele kontekstis – eestikeelne versus muukeelne kõrgharidus. Ma rõhutaksin just sõna muukeelne, mitte niivõrd ingliskeelne. Samamoodi on oluline teaduskeele küsimus, sest teadus on rahvusvaheline ja eeldab teadusartiklite muukeelset publitseerimist. Tõsi, siin domineerib inglise keel.

Mõistan ka keeleinimeste muret eesti keele olukorra pärast. Keelepoliitika on eelkõige riigi valdkond ja riigi suunata. Kui meenutame meie taasiseseisvumise perioodi, siis toona oli eesti keele riiklik poliitika jõuline ja eesti keel tõusis kohe väga heasse positsiooni. Viimased viis-kuus aastat näeme aga keelepoliitikas kompromisside tegemist, olgu siis koolis muukeelsete laste õpetamisel või ettevõtluse sfääris, kus samuti tungib peale inglise keel. Ka mõnes teadusvaldkonnas, näiteks rahvusteadustes, on keelepoliitika seisukohast vaadates veel arenemisruumi.

Kogu maailmas kõik keeled ajas muutuvad, Eesti pole ainukene. Eelmisel aastal võeti meid nelja ülikooli koostöövõrgustiku U4 liikmeks. Sellesse kuuluvad Genti ülikool, Göttingeni ülikool, Groningeni ülikool, Uppsala ülikool ja nüüd siis ka meie. Võrgustik ühendab mitteingliskeelseid ülikoole ja kõik nad maadlevad samade probleemidega millega meiegi.

Kuid keeleküsimused on mulle alati väga tähtsad olnud. Keel on see, mis meid kõiki ühendab ja sellega peab tegelema. Ülikoolina on meie kohus õpetada eestikeelseid õpetajaid, kes annaksid meie lastele eestikeelset haridust ja teiselt poolt soovime saada parimad gümnaasiumilõpetajad endale. Praegu on seis enam-vähem selline, et iga viies lõpetaja astub samal aastal Tartu ülikooli.

Pidasite 22. veebruaril ülikooli aulas Eesti Vabariigi 101. aastapäeva aktusel kõne. Muu hulgas märkisite seal, et praegu on rahvusülikooli ülesannetest esikohal riigi tasakaalustatud arengu ja tervikliku haridussüsteemi toetamine.

Soovisin selles kõnes rõhutada, et ülikoolid ei ole kohal pelgalt Tallinnas ja Tartus, vaid neil on ka regionaalne mõõde. Tartu ülikool on esindatud veel ka Narvas, Pärnus ja Viljandis. Peame selgust tooma ja kokku leppima, et regioonides kohalolek ei ole ainult ülikoolide kohus ja roll, vaid eelkõige riigi otsene huvi ja riik peab seda nii ka mõistma. Meil on vaja lahendada väga praktilisi probleeme, näiteks Narva kolledžis, mille olemasolu ei ole üksnes Tartu ülikooli huvi. See on ka poliitiline küsimus, see on tähtis regionaalne küsimus.

Teine eelisvaldkond, mis vajab läbivaidlemist ja pikaks ajaks kokkuleppe sõlmimist, on õpetajate järelkasv. Minu arust on selle küsimuse lahendamine riigile eksistentsiaalne ülesanne. Näiteks loodusteaduste õpetajate põua lahendamine võib aega võtta aastaid, ehk suisa aastakümneid, ning see nõuab ressursse ja sihikindlat tegevust, aga eelkõige riiklikku prioritiseerimist. Kui me seda küsimust ei lahenda, ei ole meil ei eesti keele säilitajat, ei ülikooli tulijat, ei ole ülikoolis olijat ega ka lõpuks eesti keeles õpetajat.

Loe edasi “Sirbist”

Ⓒ Tartu Ülikool

Jälgi meid: