Laulusõnad õppeaasta avaaaktuse ühislaulmisel Kassitoomel

Friedrich (Fredrik) Pacius
Johann Voldemar Jannsen

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,

kui kaunis oled sa!

Ei leia mina iial teal

see suure laia ilma peal,

mis mul nii armas oleks ka,

kui sa, mu isamaa!

Sa oled mind ju sünnitand

ja üles kasvatand;

sind tänan mina alati

ja jään sull’ truuiks surmani,

mul kõige armsam oled sa,

mu kallis isamaa!

Su üle Jumal valvaku,

mu armas isamaa!

Ta olgu sinu kaitseja

ja võtku rohkest õnnista,

mis iial ette võtad sa,

mu kallis isamaa!

Üliõpilaslaul
Keskaegne tekst /Christian Wilhelm Kindleben (töötlus)

:,: Gaudeamus igitur, iuvenes dum sumus! :,:

Post iucundam iuventutem,

post molestam senectutem

:,: nos habebit humus. :,: 

:,: Vivat academia, vivant professores! :,:

Vivat membrum quodlibet,

vivant membra quaelibet,

:,: semper sint in flore! :,: 

:,: Vivat et res publica et qui illam regit! :,:

Vivat nostra civitas,

maecenatum caritas,

:,: quae nos hic protegit! :,:

Andrus Rootsmäe
Andrus Rootsmäe

Kui aega saate, tulge minu juurest läbi, 

mis sest, et tornikell on löönud pool kaksteist. 

Mu pargis kuuskedel on kullast iga käbi, 

on öösel aega saada tundma teineteist. 

Refr. Ma olen tõesti nõnda, tõesti nõnda lahke, 

ma olen tõesti nõnda, tõesti nõnda lahke.

Mu suures majas leidub mitu valget tuba, 

kus seitse päeva võite pidutseda just. 

Vaid õelaid mõtteid, kortsus kulme ma ei luba, 

teil halva tuju korral näitan kohe ust. 

Refr. Ma olen tõesti nõnda, tõesti nõnda lahke, 

ma olen tõesti nõnda, tõesti nõnda lahke.

Kui soovi on, võib ratsutada valgel märal, 

et teada saada, kuhu käändub pargitee. 

Mu majas ikka leidub kohta rõõmsal käral, 

mis sest, et pööraseks on muutunud dinee. 

Refr. Ma olen tõesti nõnda, tõesti nõnda lahke, 

ma olen tõesti nõnda, tõesti nõnda lahke.

Ma ise imestan ka, et ma nii lahke olen.

Andres Valkonen
Leelo Tungal

Akna all must metsaäär. Akna peal koltub kuväär.

Mida on maailmas uut? Kiirus, vaid kiirus, ei muud.

Lapsed taas tulla ei saa – lühike aeg, pikk on maa.

Kummutil pildid reas, õlelill nende seas,

kuldjuuksed peas.

Refr. Valgel laual rätiku all palav leib.

Madal on uksepiit, lapsed on läinud siit.

Leib jahtub, oodates neid.

Kõrge taevas, madalad, suitsunud laed …

Trepil on valget lund, puud on täis karget und.

Ootamist tiksumas aeg.

Aknad täis lillelist jääd: mis sa sealt vaatad või näed!

Tulema keegi kord peab, kui ta veel teed siia teab …

Linnas on siledaid teid – on seal ka magusam leib?

Kuidas seal endaks saad? Juured on sul kesk maad,

memm ja su taat, memm ja su taat …

Refr. Valgel laual rätiku all palav leib.

Madal on uksepiit, lapsed on läinud siit.

Leib jahtub, oodates neid.

Kõrge taevas, madalad, suitsunud laed …

Trepil on valget lund, puud on täis karget und.

Ootamist tiksumas aeg.

Rein Rannap
Ernst Enno

Kätki ümber soo ja sammal

kidur maa ja mulla meel

põllunõlvad, metsaääred

mõisaluhad, laaned teel.

Ojake kes sulle ütles

kus on meri, kodumaa ?

tuhat ringi, tuhat kääru

ei see tee küll otsa saa.

Siiski sulin, siiski vulin

ei nii ikka edasi

ojake, kes sulle ütles

ära vaata tagasi.

Rakkus käed, õnn nii kidur

vaevasammal, muresoo

muld on toit ja muld on lõbu

kustutas nii eluhoo.

Aatepõllud, mõttemetsad

ei see tee küll otsa saa

luhad. laaned, süda, valgus

talulaps miks tõttad sa ?

Talulaps sa väike oja

koduoja, ojake

tuhat ringi, tuhat kääru,

süda, jäta järele.

Ojake kes sul ütles

kus on meri, kodumaa ?

tuhat ringi, tuhat kääru

ei see tee küll otsa saa.

Tuhat ringi, tuhat kääru

ei nii ikka edasi

talulaps ja oja süda

need ei vaata tagasi.

Ref: (3x)

Need ei vaata tagasi

Need ei vaata tagasi

Need ei vaata tagasi

Need ei vaata tagasi

Need ei vaata tagasi

saksa tudengilaul
tõlkinud August Anni (Annist)

Me mõtted on priid:

kes suudaks neid köita?

Kes vägev on nii,

et vangi neid heita?

Ka vanglas ja vaevas

neil lahti on taevas.

:,: Kõikvõimsad me nii —

me mõtted on priid. :,:

On elada rõõm

kesk päikese kulda,

on harida rõõm

maad emakest mulda.

Ja kannatust kanda

ja ohvriks end anda.

:,: Kõikvõimsad me nii —

me mõtted on priid. :,:

Kõik muu meil ükskõik,

mis ise me’i taha.

Meis enestest kõik,

kas hea see või paha.

Me süda ja silmad

need loovad maailma.

:,: Kõikvõimsad me nii —

me mõtted on priid. :,:

J.Peters
tõlkinud Mall Jürma-Kuusik

Rahvahulgad, tulge kokku

Emajõe kaldale!

Tahad tunda õiget rõõmu,

anna käsi minule!

Vaiksel Emajõe kaldal

ainult tahan elada,

:,: ilusamad eluaastad

Veedan Taaralinnas ma. :,:

Meelitagu teised linnad

toreduse, iluga,

lõunamaade haljad aasad,

lõuna-ööd, Itaalia:

Vaiksel Emajõe kaldal

ainult tahan armasta’,

:,: ilutseva silma sära

Ütleb: “Siin vaid armasta’!” :,:

Otsas kui on elupäevad,

otsas kui on ilus arm,

vaiksel Emajõe kaldal

kaevake mul vaikne kalm.

Vaiksel Emajõe kaldal

Ainult tahan surra ma;

:,: seal, kus õnne jätkub hulgal’,

seal on ilus puhata! :,:

Tarmo ja Toomas Urb
Jaan Kross

Sel künkal algas imeline laas, 

veel vastu taevasina sünk ja paljas, 

kuid hiirekõrvus rohi oli maas 

nii imevärske ja nii imehaljas. 

Sel künkal algas imeline laas … 

Me tundsime, kuis puude süda lõi 

ja kuulsime, kuis mullast võrsus rohi. 

Puud hüüdsid hääletult: ei või! ei või! 

ja haljas rohi sosistas: ei tohi … 

Me tundsime, kuis puude süda lõi. 

Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost, 

et sellest laanest tagasi ei tulda? 

Me läksime ja oksad läksid koost 

ja niiskes õhus lõhnas sooja mulda. 

Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost? 

Ehk küll me ümber kivist linn on taas, 

me kõnnime, kui kõnniks me legendis: 

nüüd õites on me imeline laas, 

kuid kõik ta õied õitsevad meis endis, 

:,: ehk küll me ümber kivist linn on taas. :,:

Vello Toomemets
Hando Runnel

Tõuse üles ja läheme ära, 

kaste langeb ja märjaks saab maa. 

Tõuse üles ja läheme ära, 

kauem siia me jääda ei saa. 

Võta kinni, kui tahad, veel kaelast, 

võta sõrmedest, hoia veel käest. 

Aga ehted, mis kadusid kaelast, 

ükskord tagasi küsid mu käest. 

Tõuse üles ja läheme ära, 

kauem siia me jääda ei saa. 

Öö on lühike, hilja või vara 

juba on, enam aru ei saa. 

Võta kinni, kui tahad, veel kaelast, 

võta sõrmedest, hoia veel käest. 

Aga ehted, mis kadusid kaelast, 

ükskord tagasi küsid mu käest. 

Tõuse üles ja läheme ära, 

kaste langeb ja märjaks saab maa. 

Tõuse üles ja läheme ära, 

kauem siia me jääda ei saa.

Ludvig van Beethoven
Hando Runnel

Öö lõhnab, vihma sajab, 

on kevad Tartu peal, 

on möödas halvad ajad, 

on kevad Tartu peal. 

Vihm jõudis üle Soome, 

nüüd peatub Eesti peal. 

Vihm peseb puhtaks Toome, 

nüüd läheb haljaks seal. 

Öö lõhna hingan väljas, 

vihm värskeks teeb mu pea. 

Linn puhkab unenäljas, 

nüüd uni ka on hea. 

Ma hulgun pika aja, 

teen tuuri Toome peal, 

mind ärevusse ajab 

too hakikisa seal. 

Ma lähen, äkki vajub 

jalg justkui mädasool, 

siis näen, kuis mäe all vajub 

maa põhja ülikool.

Vello Toomemets
Hando Runnel

Kaua sa kannatad kurbade naeru, 

võta need võtmed ja viruta kaevu. 

Teravad tangid too tööriistakuurist, 

koer lase ketist ja lind päästa puurist. 

Põll võta eest ja põgene kodust, 

kuusikutukas näed kaheksat hobust. 

Võta see seitsmes, kes heledalt hirnub, 

mine ta juurde ja talitse hirmu. 

Refr. Seitsmes on sinu, sest peas on tal valjad, 

sadul on seljas ja rauad on haljad. 

Valjaste vahel on raha ja ratsmed, 

turjale tõusma pead äkitsel katsel. 

Muidu ta sind võib tantseldes tappa, 

sõrmed pead suruma sügavalt lakka. 

Parema käega pead juhtima hobust, 

kiiresti kaugele eemale kodust. 

Refr. Seitsmes on sinu, sest peas on tal valjad, 

sadul on seljas ja rauad on haljad. 

Valjaste vahel on raha ja ratsmed, 

turjale tõusma pead äkitsel katsel. 

Kaua sa kannatad kurbade naeru, 

võta need võtmed ja viruta kaevu.

Jaak Johanson
Jaak Johanson

Laskub üks haldjas, väsinud, 

aga sitke ja selgete silmega ja lausub: 

Hei, poisid, kas olete valmis? 

Siis lükkame korraga. 

:,: Peipsi koha pealt lükkame lahti 

selle väikese Maarjamaa. :,: 

Ühe tiiru nii ümber selle ilma 

nõndaviisi peab tegema. 

:,: Ja siis kasvõi teise ilma 

ühes rohu ja rahvaga. :,: 

Eks toetage pilgud siis vastu 

ja lükkame korraga. 

:,: Tasapisi, et kokku ei põrkaks 

Soome, Rootsi ja Norraga. :,: 

Öö tähtede tuules me lä’eme. 

Maad varjab ta hingede vall. 

:,: Uhke laine lööb Lätimaa randa 

seal Ruhja ja Valga all. :,: 

Taani väinadest mahume läbi, 

kui kõik seisavad serva peal. 

:,: Siit minna ei ole meil häbi – 

küllalt näinud, mis kurja, mis head. :,: 

Eks sealt on siis tee meile lahti 

kogu maailma merele. 

:,: Kas leidub seal kuskil üks sadam 

me viimsele verele? :,: 

Eks seal siis veel vaatame silma 

ta päikese kullale. 

:,: Kas leidub seal all veel üht paika 

ka sellele mullale? :,:

René Eespere
René Eespere

Meri siin seisma jäi, keegi peatas ta, 

kallas veest jagu sai, kaldast algas maa: 

tasane, kullane, kivine, mullane, 

pilvine, tuuline, ootust täis. 

Peagi siin kokku said esimemm ja -taat, 

vaevaga kodu lõid, lapsed majja tõid. 

Oli õnn, oli rõõm, oli naer, oli nutt, 

oli töö, oli vaev sellel maal. 

Refr. Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa, 

oled mu hingele lähedal. 

Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa 

oled mu südames sügaval. 

Tulega, mõõgaga tuli võõras mees, 

häda tõi, valu tõi, võõrast leiba sõi. 

Langes taat, memmeke, lapseeas vennake, 

pisaraist märjaks sai kogu maa. 

Refr. Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa, 

oled mu hingele lähedal. 

Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa 

oled mu südames sügaval. 

Isa meelt, emakeelt hoian sellel maal, 

taadi maa, memme maa endiselt on ta: 

tasane, kullane, kivine, mullane, 

pilvine, tuuline, ootust täis. 

Refr. :,:Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa, 

oled mu hingele lähedal. 

Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa 

oled mu südames sügaval. :,:

Raimond Valgre
Raimond Valgre

Helmi, mulle õpeta, 

kuidas saaks kord minust tantsija, 

sest on vallanud mind džässirütm 

ning see võluv muusika. 

Helmi, mulle näita vaid, 

mõni moodne samm kuis foksis käib – 

paarist sammust peaks ju piisama, 

et ma võiksin tantsida. 

Ja kui kõlab me lemmikviis, 

tantsima sinu siis viin. 

Maailm siis kaob ja paradiis 

meile on avatud siin. 

Helmi, mulle õpeta, 

kuidas saaks kord minust tantsija, 

sest on vallanud mind džässirütm 

ja mind võlunud sa.

Jaan Tätte
Jaan Tätte

Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab, 

hakkan minema nüüd oma kitsast rada. 

Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab, 

kus on peidet’ minu saabumise sadam. 

Refr. :,: Ja mu õnn võiks olla suur, 

kui te ükskord, nähes kuud, 

mõtleksite siis ei rohkem ega vähem, 

kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb. :,: 

Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel, 

aga mäletate, kuidas jõime viina. 

Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel 

võis meid pikaks õhtuks unustusse viia. 

Refr. :,: Ja mu õnn võiks olla suur, 

kui te ükskord, nähes kuud, 

mõtleksite siis ei rohkem ega vähem, 

kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb. :,: