Ülikooli avamise eeltööd algasid 1918. aasta märtsis. Mõte Eesti oma ülikoolist oli haaranud kogu eestlastest üliõpilaskonda ja haritlasi, sihiks seati emakeelne kõrgharidus. Tartu ülikoolist sai nii rahvuslik kui ka rahvusvaheline ülikool. See kuulus eestlastele ja selle tegevuses peeti silmas esmajoones eestlaste kõrgharidusvajadusi. Teadus- ja õppetööd tehti samal ajal rahvusvaheliste standardite alusel.

Eesti Ajutine Valitsus oli moodustanud ülikooli avamise komisjoni, mida juhtis Peeter Põld (1878–1930). Tema nimetati ülikooli hoolekandjaks ehk kuraatoriks. 14. juulil 1919 loodi komisjoni asemele ülikooli ajutine nõukogu, kelle tähtsaim ülesanne oli töötada välja ülikooliseadus (põhikiri). 6. oktoobril algasid loengud ja rahvusülikool avati pidulikult 1. detsembril 1919.

Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli avaaktus 1. detsembril 1919. Foto: Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv

1920. aastal anti seaduse eelnõu arutada Asutavale Kogule. Kuni seaduse vastuvõtmiseni võis ülikool oma tegevuses juhinduda eelnõust kui ajutisest põhikirjast. Selle järgi allus ülikool haridusministri ettepanekul määratud kuraatori kaudu haridusministeeriumile. Ülikooli juhtis ajutine nõukogu eesotsas rektoriga. Majandusasjadega tegeles majanduskomisjon, mis koosnes rektorist, kahest nõukogus valitud professorist, majandusnõunikust ja asjatundjatest. Komisjon vaatas läbi eelarved ja aruanded. Tegelik majanduse juhtimine oli majandusnõuniku käes. Ajutine nõukogu lõpetas tegevuse pärast Tartu Ülikooli seaduse vastuvõtmist 29. mail 1925. Seejärel kaotati 1. detsembril 1925 kuraatori ametikoht.

Peeter Põld. Foto: Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv

Peeter Põld. Foto: Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv

Peeter Põllu kõne Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli avamisel 1. detsembril 1919

Kõrgesti austatud piduvõõrad!
Kas oleme täna Tartu ülikooli avamisel kui barbaarid vanade kultuurirahvaste päranduse jagamisel, kes aukartuseta ja hoolimata sellega ümber käivad, mis aastasadade vaimutöö on loonud? Kas tunneme endid, kui minevikuta, kuulsate isadeta tõusikud, kes ilma imponderabiiliateta olles, asuvad edendama seda, mis kvantitatiivselt kaalumata ja üksnes sisemise, mõõtmata väärtuse järel hinnatav?

Ei ole meil seda tunnet. Sest meie võtame ainult vastu Gustav Adolfi ja teiste meie maa endiste valitsejate päranduse, kui täie- ja ainuõiguslikud pärijad. Meie kindlustame endile kui rahvas oma iseseisva riikluse ja vaimlise elu huvides segamata tõeallikad, mis ka siit kateedritelt varemalt kuulutatud tõe konsekventsides, meie piirides meie kanda olles, meid, esimeses joones meid peavad karastama ja jootma. Meie kõrvaldame ainult kõik võõrad paleused ja sihid, kõik kõrvaltendentsid, mille teenistusse meid kaua ka siit „vaba teaduse“ nimel siit kaudu on püütud suruda, ja ütleme: meie tahame kui rahvas vabalt ka oma aated valida, teiste määramata oma mõtted mõtelda, oma otsimistele vastused leida; meil on õigus seda, mis Looja meile annetest hälli pannud ja osaks annud, takistamata, sisemisest sunnist temas peituva prädispositsiooni järele arendada ja kasvada lasta. Ja meie ei taha mitte nurisedes kaevata, et meiega loodus nagu „võõrastega“ oleks ümber käinud; meil ei ole põhjust alandlikus orjameeles looduselt kaasa antud vara häbeneda. Jumala säde, mis meis elab, tungib vaimuleekides loitma; meie täidame kõrgemat käsku, kui meie oma valguse kõrgele küünlajalale asetame, kus värske õhk tule põlemist elustab.

Ning pealegi: mis pärandus see siis on, mis meile kätte langeb? Hooned auväärilised ja suured, kus kord säranud F. G. Parroti, Morgensterni, Teichmülleri, N. Pirogovi, C. ja A. Schmidti, F. G. Struve vaim, kust välja läinud K. E. von Baer, A. Middendorff, A. Harnack, G. v. Bunge. Õppeasutused ja sisseseaded, mis töövõimalust pakkusid tuhandeile teaduste jüngreile, kes kokku voolasid kõigist tsaaririigi nurkadest, põhjast ja lõunast. Vana rootsi kindluse ase, Toomemägi, varjurikaste puieskäikudega ja kaunite väljavaadetega, kus laulnud kord Vanemuine Emajõe lained seisatama jne.

Kuid neis hoonetes, auväärilistes ja suurtes, on näidanud oma Meduusa palet ka Katkovi ja Pobedonostsevi venestuse aade. Neist hoonetest on kõlanud surmakell eesti rahvale. Ei ole siin ka alati mitte kindel, sama vaim valitsenud. Siin on vaimuvoolud vaheldunud; sest siin on asunud vana Tartu Ülikool, Jurjevi Ülikool, A. O. K. ja Saksa Ülikool. Ning õppeasutiste au ja hiilgus, kaunim sisseseade, 420 000 köidet ilmakuulsast raamatukogust, – see kõik on veerenud Jurjevi Ülikooli evakuatsiooni rongidega teisele poole Pihkvat. Järele on jäänud mõndagi, – ilus majanduslik põhi ühele ülikoolile, kuid ikkagi ainult väline võimalus, sest ülikool ise tuli ja tuleb luua.

Sest ülikool, universitas literarum, on teatava vaimu asupaik. Ülikool on teaduse koda, mis viib kõrgesse mõtlemise õhkkonda, „teisele poole hääd ja kurja“, kus kõik probleem; mõtlemine ise oma olemises on neist probleemidest kõige raskem. Ülikool on erapooletu teaduste kodu, mis vahet ei tee juuda ega kreeka mehe vahel, millele „amicissima veritas“. Selles mõttes on ükspuha, kes siin õpetab, mis keeles õpetab, kui see aga teadus on, mida ta õpetab. Kuid teiselt poolt peab Ülikool olema teaduse kodu, mille erapooletus oluline, mis tunneb kaasa ümbritseva ühiskonna südame tuikamist, mis arvatavas erapooletuses erapoolikuks ei muutu või ära ei külma; mis tunneb küll probleeme, kahtlusi, kuid ei upu skeptitsismi ääretusse merde, vaid ikka tee leiab tagasi töö ja teo juurde, inimese juurde, rahva juurde, keda ta teenib. Ülikool on rahvuslik kultuuri istandus: osanik üleilmlises, rahvusvahelises teaduslikus ühispüüdes, ei saa ta ennast lahti kiskuda oma ümbrusest, mille nähtusi ta kõigepealt peab valgustama, mille noorust ta eestkätt peab kaasa kiskuma oma paleuste teenistusse, millele ta peab andma oma salvedest ja tagavaradest, et ise vastu saada värsket verd, uusi teaduse kandjaid.

Sarnasena on ülikool vaimline hoone, aade, mis kehastust otsib, ülesanne. Sarnasena ei ole ta kusagilt võõrsilt laenatav, endistest eeskujudest kopeeritav, vaid peab tõusma kui Eesti Ülikool, kui eesti rahva vaimu saadus, kui originaalne, omapärane institutsioon ja organisatsioon. See teadmine ja tunne on Tartu ülikooli korraldustöid juhtinud kuni siiani…
***
Kuid kavatsused on üks ja elu on teine. Ei saa kõike neid korraldusi ühel hoobil, nagu nõiavitsaga ellu kutsuda. Siin läheb visa tööd tarvis. See, mis meie päranduseks saanud, on hää, kaunis, aga kõige selle stiil on suur, lai. Tuleb palju vaeva näha, kaua otsida, et seda, mis suurriigile kohane olnud, ümber luua meie väikesele Eestile, et endistest vene eeskujudest ja traditsioonidest vabaneda ja luua oma vormid.
Kuid igatahes algus on tehtud. Meie võime täna selle põhjal, mis juba korda saadetud, ütelda: ülikool on avatud. Ta on käimas, olgugi esialgu puudulikult, aga täieneb, kasvab, ja meie loodame kindlasti, et viimati lõpu-sihile jõuame: Eesti Ülikoolile.

Kõne ümbertrükk: Üliõpilasleht, 30.06.1932, 194–195.