Elukeskkond – sajandi ülesanne

Austatud rektor, lugupeetud audoktorid ja külalised, head vastsed doktorid ja kõik armsad kolleegid!

Mul on suur au siin täna seista ja suur rõõm kogu Eesti rahva tähtsast pidupäevast. Räägin teile tänases akadeemilises loengus möödunud ja tulevast sajandist bioloogi ja ökoloogi vaatenurgast, kuid ehk näete kiiresti, kui palju see meist igaühte ja ka meie rahvusülikooli puudutab.

Meil on üks kaunis emakeelne teadustermin: elurikkus. Elurikkus ehk bioloogiline mitmekesisus ehk eluvormide ja elu väljendusviiside paljusus. Loodus on tohutu rikas. Meiega koos jagab maakera hinnanguliselt 8,7 miljonit liiki, kellest teaduslikult kirjeldatud on vaid 20 protsenti. Eesti on meie kõrval koduks veel ligikaudu 50 000 liigile.

Erinevate keskkonnatingimustega on seotud erinevad ökosüsteemid – liikide ja eluta keskkonna omavaheliste suhete põimikud, mis on muutustele seda vastupidavamad, mida liigirohkemad ja geneetiliselt mitmekesisemad nad on. Ka kogu meie planeeti võib vaadata kui ühtset ja keerukat tervikut, kus elusloodus mängib otsustavat rolli kogu maakera tingimuste kujunemisel ja hoidmisel, mõjutades kõike atmosfääri koosseisust aine- ja energiavoogudeni ning tagades meilegi elamiskõlbliku kodu.

Hästi toimivad, liigirohked ja stabiilsed ökosüsteemid ei ole olulised mitte ainult moraalsetel või looduskaitselistel kaalutlustel, vaid ka seetõttu, et nendega on seotud meile eluliselt vajalikud looduse omadused, looduse hüved. Heas seisus loodus on oluline nii globaalsel tasandil kui ka igaühe koduaias. Nii ühiskondade ja riikide tasandil kui ka teie kõigi jaoks isiklikult. Teiste liikide ja erinevate ökosüsteemide käekäigust sõltub see, kuidas toimivad aineringed, kas meil on puhas õhk ja puhas vesi, kas muld on viljakas, kas tolmeldaja lendab, kas meiega sümbioosis elavad bakterid jõuavad lapseeas meieni ja tagavad immuunsüsteemi hea funktsioneerimise ning kas jagub piisavalt geneetilist ja liigilist mitmekesisust, et ka tuleviku muutustele vastu minna ja oma lastele looduse rikkused säilitada. Loodusega on seotud ka meie hingeline rahu ja kodutunne.

Naudime kõike looduse pakutavat iga päev ja täiesti tähelepandamatult. Oleme looduse hüvede najale ehitanud oma majanduse, kasutame neid toidutootmiseks, elamiseks ja hingamiseks ning nende abil püsib meid ümbritsev keskkond sellisena, nagu meie toimimiseks ja toimetamiseks vajalik. Muide, kui sa viskad õunasüdame maha, siis see, et ta seal ära laguneb, ei ole mitte õuna omadus, vaid elurikka looduse toimetamise tulemus.

Need sada aastat, mis on möödunud rahvusülikooli esimesest aktusest, on olnud tormilised, iga aastakümme on meie ette seadnud oma keerdküsimused. See sajand on aga toonud ka rahvusülikooli õitsengu ja arengu, mis omakorda on loonud lennukuse ja kindlustunde eesti keelele, teadusele ja haridusele – kindla pagasi, millega edasi minna. Kui vaadata kogu inimkonda, on tegu olnud aastasajaga, mida loodusteadlased kutsuvad suure kiirenduse ajaks. See sajand on näinud teaduse ja tehnika plahvatuslikku võidukäiku, demokraatlike ühiskondade, aga ka tarbimisühiskondade tekkimist ning rahvastiku ja jõukuse üleilmset kasvu. Seesama kiire käik on meile kaasa toonud ka teatava võitmatuse tunde. Ei ole takistust, millega me rinda ei oleks suutnud pista. Edu on olnud vaimustav.

Nüüd on aga selgeks saamas, mille arvelt see peadpööritav areng on toimunud. Oleme selle sajandi jooksul loodust kasutanud kui enesestmõistetavat ja iselaadivat küllusesarve. Majanduses arvestame keskkonda kui välismõju, kuigi tegelikult on tegu vundamendiga. Maastikukasutuses näeme ökosüsteeme ja teisi liike kui probleemi, mitte aga kui elukeskkonna hädavajalikku osa. Looduse suhtes hoolimatu käitumise tõttu olemegi esimest korda tuvastamas oma koduplaneedi biofüüsikalisi piire ning jõudmas oma retkel tegelike ületamatute takistusteni. Planeedi suurus ja keskkonna kandevõime seab piirid, mida ei saagi massiivsete tagasilöökideta ületada. Biosfääri toimimine elu toetava süsteemina on üheks selliseks piiriks. Täna on põhjust neist piiridest rääkida ka meie oma ülikooli ja meie oma rahva tuleviku võtmes.

Meie ees on keskkonna- ja kliimakriisi sajand. Oleme hävitamas ökosüsteeme piirini, kus nad enam ei toimi paljude liikide elupaikade ega meile endalegi oluliste looduse hüvede tagajana. Koos kliimamuutusega moodustab ökosüsteemide kahjustumine ühe mürgise kokteili. Igal aastal muutub jätkusuutmatu maakasutuse tõttu 12 miljoni hektari ehk kolme Eestimaa jagu maad kasutuks tühermaaks. Erinevatel hinnangutel on nüüdseks degradeerunud 5–40% kogu maismaapinnast. Maa kahjustumine mõjutab juba praegu otseselt 3,2 miljardi inimese heaolu ning üleilmastuvas maailmas jõuavad kõik probleemid meile moel või teisel koju kätte. Kõigist liikidest, mille seisundit on hinnatud, on väljasuremisohus umbes 25%. Kuidas ja kas me ilma nendeta hakkama saame, me ei tea.

Kuigi oleme Eestis uhked oma looduskaitsealade ja säilinud rabade üle, ei ole need enesestmõistetavad. Looduse säilimine on ka Eestis olnud läbi eelneva sajandi pidev töö, mille käigus on vahel tulnud ka aktiivselt progressivaimustusele vastu astuda. Teadus selle taga on olnud pärit aga just Tartu Ülikoolist. Kahjuks ei saa ka meie Eestis puhata loorberitel, kiites oma looduse ilu, kuid jätkates tavapärast tegevust. Kui rahvusülikool sada aastat tagasi avati, oli meie maastikes linnulaulu, mesilasesuminat ja õiteilu vähemalt poole rohkem kui nüüd. Just viimased aastakümned – need aastakümned, mil me oleme olnud kõige rohkem teadlikud sellest, millised tegurid looduskeskkonda negatiivselt mõjutavad – on aga kaasa toonud kiireima languse. Kas teate, et alates 1980. aastatest on Eesti metsadest igal aastal kadunud 60 000 linnupaari ehk praegu kostub metsas ligi veerandi võrra vähem linnulaulu kui 40 aastat tagasi? Eesti põllulindudest oleme sama aja jooksul kaotanud poole, nii nagu ka mujal Euroopas, kusjuures eriti tempokalt aastast 2004 kuni siiani. Nii võis olla, et kui rahvusülikooli algusaastate tudeng, näiteks raudteetehase katelsepa tütar Nora, tulevane prosaist, kevadel Emajõe ääres eksamiteks õppis, viis kõrvulukustav linnulaul tema mõtted rändama ja putukasumin uinutas. Ilmselt oli aga õhk Nora ümber natuke värskem ja pea seetõttu selgem – süsihappegaasi kontsentratsioon õhus oli 1919. aastal praegusest 27% väiksem. Emajõe äärt kuldasid kullerkupud ja pääsusilmad, kuid mõelge: millal te ise neid kunagi nii tavalisi lilli viimati nägite või kas teie lapsepõlve kullerkupuväljad on veel alles?

Kuidas see kõik puutub rahvusülikooli ja selle akadeemilise pere liikmetesse? Teie lahkel loal toon välja neli olulist punkti.

Esiteks. Me ei tohi kunagi unustada, et rahvus ja loodus käivad käsikäes. Enne seda loengut kuulasime Anna Haava sõnu kodumaa kaunidusest, metsa kohinas edasi kanduvast esivanemate pärandist. Kas olete tähele pannud, kui palju eesti rahvustundest on seotud maa ja loodusega? Mis on see, mida me päriselt armastame? Meie kõige südamelähedasemad laulud ja luuleread räägivad mullast, lilledest, metsadest ja linnulaulust. Sest iga rahvas ja teda ümbritsev loodus kuuluvad kokku ning Eesti loodust ei saa lahutada eesti keelest ja meelest. Meie kodumaa looduse säilimine on meie endi kätes. Meie enda riigi kätes ja meist igaühe kätes, sest elurikkus toimib maastikes meie ümber. Siinsamas akna taga, sealsamas Emajõe ääres. Meist igaüks mõjutab oma tegudega teiste liikide käekäiku ning looduse suhtes aupaklikud valikud oma koduaias, linnas ja külas ja kogu Eestis on aluseks meie kodumaa elurikkusele. Hoia, mida armastad.

Teiseks. Järgmine sajand on keskkonnaga kohtumise sajand igale teadusdistsipliinile. Järgnevate aastakümnete jooksul peame leidma üle kogu maailma jätkusuutlikkuse võtmed ja tõeliselt toimivad lahendused, kuidas peatada keskkonna- ja kliimakriis ning ühendada jätkusuutlikult looduskeskkonna ja inimese heaolu. Tänases loengus kirjeldatud teemade oskuslikuks käsitlemiseks ei piisa vaid loodusteadlaste uurimustest. Loodusteaduslik osa meie globaalsest ja lokaalsest probleemist on juba ammu kirjeldatud ja ka toimivaid lahendusi on aastakümnete jagu pakutud. Kuid loodusteadused ei saa kujundada väärtusruumi, kasvatada austust elu vastu ja aukartust loodu ees ega vedada eest ühiskondlikke ja majanduslikke ümberkorraldusi, mis hädasti tarvilikud on. Kunst ja kultuur, ühiskonnateadused, majandusteadused, meditsiiniteadused ja paljud teised valdkonnad peavad keskkonnakriisiga seonduva oma südameasjaks võtma. Elurikkuse kadu, nagu ka kliimamuutus, on otseselt seotud väärtuste, inimarengu, õiglaste ühiskondade ja jätkusuutliku majandusega. Elurikkuse kadu mõjutab otseselt toidutootmist ja seeläbi toiduturvalisust, magevee kättesaadavust, inimeste tervist, ühiskondade ja majanduse stabiilsust, rändesurvet, konflikte ja lõppeks ka kogu elukeskkonna sobivust meie eksistentsiks. Keskkond on nüüdsest iga teadlase pärusmaa.

Kolmandaks. Poliitilisel tasandil paistame olevat end provintsiks mõelnud. Üllatavalt palju on neid, kes on valmis kõva häälega teatama, et ega meist midagi ei sõltu ja seetõttu pole ka siin väikeriigis põhjust ühelegi suuremale probleemile lahendusi otsida. Loodetavasti on see mõtteviis ajutine, sest see ei ole õige – eriti seistes siin ruumis, mõeldes Eesti suurtele mõtlejatele ja teadlastele, kelle ideed ja uurimused on kujundanud maailma väärtusruumi ning mõjutanud teadusvaldkondi. Ei tohi ka unustada, et meie jaoks on Eesti maailma keskpunkt ja seda on ta ka meid ümbritseva looduse jaoks. See ei ole sõnakõlks, et globaalsete probleemide lahendused on lokaalsed. Meie ise olemegi lahenduste tootjad, rakendajad ja eksportijad. Eesti teadus – seesama, mis on juba võrsunud ja võrsub ka edaspidi siit ülikoolist – on maailma tippteadus. Teadus, mis on oluliselt panustanud globaalsetesse teadmistesse, mida meil nüüd hädasti vaja on. Loodetavasti jätkub meil ühiskondlikku tarkust seda ka edaspidi väärtustada. Läbi teaduse, tarkuse ja eeskuju mõjutame ka teiste riikide valikuid. Eestist sõltub palju.

Neljandaks. Ajad on sellised, et paljud kasutavad võimalust segadust tekitada, et sogases vees paremini kalu püüda. Keerulised ajad võivad kaasa tuua peataoleku ja rumalad valikud. Teadus, teadlased ning ülikoolid peavad olema kompassinõelaks, näidates suunda, mis ei ole õige mitte ainult teaduslikust vaatenurgast, vaid mis kannab ka neid väärtusi, mis tagavad õiglased ühiskonnad ja õiglase keskkonnakasutuse. Tehkem seda koos kõigi inimestega, kes täna seisavad üle maailma sirge seljaga nende väärtuste eest, sealhulgas koos nende noortega, kes nõuavad tänavatel streikides teaduse kuulamist. Emakeelse ülikooli avakõnes rõhutas kuraator Peeter Põld, et ülikool on erapooletu teaduse kodu. Selleks ta peab jääma ka uuel sajandil. Kuid ülikool on ka väärtusruumi looja. Meie rolliks – kõigi teadlaste rolliks – on näidata tarkuse ja südamega teed.

Head värsked doktorid, lugupeetud akadeemilise pere liikmed, head külalised! Nii nagu sada aastat tagasi, ei saa me ka täna vaadata tulevikku ainult pidulikkuse ja leebete kõnedega, vaid peame mõistma meie ees seisvate ülesannete kogu ulatust ja pakilisust. Nii ongi meie kõigi ees selle sajandi ülesanne –keskkond elule, keskkond meile endale. Seistes siin, Eesti tarkuse kantsis, nii paljude noorte teadlaste ees, ei ole mul kahtlust, et me õnnestume, ja hästi.

Palju õnne, rahvusülikool!

Aveliina Helm
Akadeemiline loeng rahvusülikooli sajanda aastapäeva aktusel 1. detsembril 2019 Tartu Ülikooli aulas

Tartu Ülikooli rektori Toomas Asseri kõne Eesti rahvusülikooli sajanda aastapäeva aktusel Tartu Ülikooli aulas 1. detsembril 2019.

Head rektorid, kolleegid, audoktorid, värsked doktorid, kogu ülikoolipere!

Tänane päev on harukordne. Äsja kõlanud luuletuse kirjutas Gustav Suits saja aasta eest õnnesooviks eesti ülikooli asutamise puhul. Selles luuletuses avaldas ta lootust, et – tsiteerin – „sest talvepäevast sugupõlved kõnelevad“. Tema ja ka väga paljude teiste lootus on täitunud, sest Eesti rahvusülikool on nüüd, sada aastat hiljem, tugev ja elujõuline. Eesti ühiskonna kõigutamatu alustala. Ja temast kõneldakse. Mitte ainult Eestis.

Sellest saja aasta tagusest talvepäevast oleme kõnelenud kogu aasta vältel. 1919. aasta 1. detsembril oli Tartu Ülikool pidurüüs ja külaliste toolidki paigutatud aulasse niisamuti kui täna. On meenutatud, et siis võis siin olla umbes 1200–1500 piduvõõrast, neist suur osa pidi seisma.

Kas neid siia tõesti nii palju ka mahtus, võib igaüks ise hinnata. Kuid pole kahtlustki, et eestlaste nälg omakeelse ülikooli, eestikeelse kõrghariduse järele oli sedavõrd tugev, et ületamatuna näivatele takistustele vaatamata mõisteti, et eesti ülikooli loomine on äsja kätte võidetud iseseisvuse püsimise ja oma riigi ülesehitamise vältimatu tagatis. Külalistel jagus kannatust ja tähelepanu, sest ainuüksi kõnesid peeti neli tundi. Meie püüame täna hakkama saada vähemaga.

Õiendan veel ära ka ühe auvõla. Siin, aula vasaku seina nišis asub skulptuurigrupp, mis on ilmselt paljudele tuttav, ent mille tähendust ei pruugi kõik teada. See on rahvusülikooli 20. aastapäeval avatud mälestusmärk Vabadussõjas langenud üliõpilastele. Need noored mehed aitasid Eestile kätte võidelda meie iseseisvuse. Nad olid rahvaväe koosseisus sõjas ka siis, kui siinsamas oli käimas eestikeelse ülikooli avaaktus.

Nõukogude ajal seda skulptuuri mõistagi siin polnud. Nüüd oli viimane aeg lisada taasiseseisvumise järel tagasi aulasse jõudnud kuju juurde seal algselt olnud pühendus. Mäletagem neid noori inimesi, kes valisid võitluse vaba riigi eest ja tänu kellele me täna siin seda vabadust pühitseme!

Sada aastat tagasi valdas nii rahvusülikooli rajamise nimel tegutsejaid kui ka avaaktusel osalejaid suur rõõm, aga teisalt loomulikult ka mure oma rahva tuleviku pärast. Meie siin, täna, olemegi nende tulevik.

Meil on põhjust olla tänulik kõigi nende pööraste tegude ja mõtete eest, mis viisid eestikeelse ülikooli avamiseni. Ka meil tuleb nüüd murda pead, kuidas tulla toime uute pöördepunktidega. Kuidas kohaneda muutustega rahvastiku koosseisus ja vältimatute uuendustega meie haridussüsteemis, tagada riigi turvalisus ja püsiv majanduslik areng ning hoida samal ajal tervena meie elukeskkonda?

Kogu maailm otsib praegu kliimamuutuste pidurdamiseks alternatiivseid energiaallikaid. Eesti tuleviku kõige tähtsam energiaallikas on aga täna siin aulas. Need 138 vastset doktorit on meie tuleviku kütus. Meie tulevik järgmiseks aastasajaks. Nendel on võimalused, oskused ja teadmised, aga vastutus leida lahendused väga laiapõhjalistele tulevikuprobleemidele.

Head doktorid! Teie teate, milliseid arukaid ja arutuid otsuseid on teinud eelmised põlvkonnad, te ei ole klammerdunud möödunud aegadesse ega kapseldunud oma väikesesse koduõue, te teate väga hästi, mida tuleb teha senisest teisiti selleks, et tagada meie riigi, ühiskonna ja rahvuse kestmine.

Ent mis kõige tähtsam: doktorikraadini jõudmisega olete tõestanud, et teis on tahet, uudishimu ja sirgeselgsust olla Eesti elu eest vastutajate uus põlvkond. Ükskõik, kas te jätkate akadeemilist karjääri või siirdute ühiskonda teenima avalikus või erasektoris, igal juhul olete just teie Eesti uus haritlaste põlvkond, mõistuse hääl. Teie õlul on ka ühiskonna vaimsuse, eetilisuse ja mõttepuhtuse eest seismine.

Teie kõrval istuvad teie mentorid, ülikooli ja ühiskonna senised suunanäitajad. Ma tänan kõiki meie ülikooli õppejõude, teadlasi, kes on teeninud Eesti ühiskonda ja taganud meile haritud järelkasvu. Tänan ülikooli uusi audoktoreid ja Rahvusmõtte auhinna saajat tema ennastsalgava äratamistöö eest. Tänan kõiki praeguseid teejuhte. Öeldakse, et õpetaja on oma tööd teinud hästi siis, kui tema õpilased jõuavad temast kaugemale. Seega olen tulevikku vaadates lootusrikas. Meil on tee, mida jätkata, ja noored, kellega seda teed jätkata. Veel on.

Täna välja antav Rahvusmõtte auhind on kõnekas kokkuvõte rahvusülikooli esimesest sajandist. Selle auhinnaga kinnitab rahvusülikool, et eesti rahvas ning tema keel, kultuur ja mõte on vabad. Tänavune auhinnasaaja, kelle nime avaldame aktuse lõpus, on oma eeskuju ja erilise panusega aidanud meil meeles pidada, et rahva suuruse mõõdupuu on meie kõigi sisemine väärikus ja väärtused.

Kuid Eesti riik ja ühiskond peavad endale teadvustama, et haritlaskond ei ole isetekkeline nähtus, vaid selle eest tuleb järjekindlalt hoolitseda. Et me saaks ka saja aasta pärast tähistada omakeelse ülikooli juubelit.

Rahvusülikooli juubeliaasta ettevalmistus on olnud pikk ja põhjalik. Meie suurest peost pole osa saanud mitte üksnes ülikoolipere, vaid kogu Eesti ja ka meie väliseesti kogukond. Nüüd on meie siht liikuda märksõna „Rahvusülikool 100“ juurest uue eesmärgini: „Tartu Ülikool 100“.

Siinjuures ei tähista arv 100 mitte ajalist verstaposti, vaid positsiooni, kuhu tahame tõusta maailma mõjukaimate ülikoolide seas. Edetabelite keeles on lihtne rääkida, aga saja parima hulka jõudmine ei ole eesmärk omaette. Me teame, millised meie tugevad küljed on meid väga kiiresti toonud 300 parima hulka, ja me teame, mida peame tegema, et meie töö ja selle tulemused oleksid veelgi mõjusamad, veelgi paremal tasemel. Kui teeme seda hästi, siis on saja parima sekka jõudmine üksnes üks suurepärane kõrvaltulemus. Peamine on siiski kvaliteetsem teadus ja kõrgharidus, millega tagame haritud, aruka ja hea tervise juures oleva ühiskonna.

Kuid eks me anname endale ka aru, et kui võtame võrdluseks näiteks Helsingi, Uppsala või Groningeni Ülikooli, mis asuvad mainekates edetabelites maailma saja parima piirimail, siis peaks ka Tartu Ülikooli eelarve olema praegusega võrreldes vähemalt kahekordne. Ühelt poolt on selleks väga vaja mõtteviisi muutust. Me ei tohi leppida praeguse mentaliteediga riigivalitsemises. Ühiskonna tulevikule, mis on üha keerukam, mitmetahulisem, määramatum, saab vastu minna üksnes väärikalt, targalt ja teaduspõhiselt tegutsedes. Ülikoolil on siin eesõigus ja võimalus teed näidata. Näidata oma võimalusi ja võimekust tagada teadmiste usku Eesti.

Siinkohal olgu nimetatud vaid üks kõnekas näide ülikooli rollist. Alustame rahvusülikooli uut sajandit Delta keskuse avamisega. Need uued koostöövormid ja võimalused nii ülikooli õppe- ja teadustöös kui ka koostöös ettevõtetega jõuavad õige kiiresti ka reaalsete, numbriliselt väljenduvate tulemusteni majanduses.

Teaduspõhist lähenemist vajavad ka paljud ühiskondlikud küsimused. Peame juba praegu hoolitsema selle eest, et inimeste majanduslikud võimalused, etniline päritolu, elukoht, transpordivõimalused, tehnoloogia kasutamise oskused ja veel paljud muud tegurid ei põhjustaks ühiskonnas kihistumist. Kui see juhtuks, peaksime lööma häirekella, sest selline kihistumine võib seada ohtu mitte üksnes üksikisiku heaolu, vaid panna kõikuma ühiskonna alustalad. Meie teadlastel on probleemide äratundmiseks, nende vältimiseks ja ka ennetamiseks oskused, teadmised ja lahendused olemas. Vaja on vaid kõrvu, mis tahaksid kuulata, ja vastutustunnet teha mugavustsoonist väljuvaid otsuseid ka siis, kui see ei too kohest lühiajalist kasu valimistulemustes. Vaja on kaugeleulatuvat pilku, aga ka usaldust ülikoolide vastu.

Kuid täna on siiski eestikeelse ülikooli pidupäev. Sageli kaldubki ülikoolist rääkides jutt just keeleküsimusele. Loomulikult on rahvusülikooli üks eraldi kohuseid hoida meie keelt ja kultuuri – selles pole kahtlustki –, aga see on ka iga ülikooliliikme ja iga ühiskonnaliikme vältimatu vastutus. Kõrgtasemel eesti keele oskus on parim viis kummutada ühiskonnas pead tõstvat must-valget arusaama, justkui oleks rahvusvahelistumine oht eesti keele püsimisele.

Kõigist tänavu Tartu Ülikooli vastu võetud Eesti tudengitest 96 protsenti õpib eesti keeles. Kas see on tõesti tõsiseltvõetav oht meie emakeelele, kui ülejäänud neli protsenti õpivad inglise keeles? Mõelge korraks meie endi suurtele keelemeestele – Aavik, Veski, Ariste, Saagpakk, Nurmekund … Suureks saamiseks ei piisa oma keelest, oma rahvast. Vaja on ka avatud, avarat ning võõra suhtes uudishimulikku ja õppivat hoiakut.

Muidugi tuleb emakeele hoidmisega järjepidevalt tegeleda. Selle mõistmise heaks eeskujuks on näiteks Euroopa tippülikoolide võrgustik LERU, mis rõhutas oma liikmesülikoolide äsja avaldatud keelehoiakute analüüsis, et ülikoolid peavad looma võimalused selleks, et iga üliõpilane valdaks suurepäraselt oma emakeelt, aga tunneks vajalikul määral ka erialast inglise keelt.
Seejuures annab iga lisakeel eelise, mistõttu on kohaliku keele tundmaõppimine ka välisüliõpilaste jaoks suur väärtus. See Euroopa eripalgeliste ülikoolide oma keelde ja teistesse keeltesse suhtumise kokkuvõte annab kindlustunde, et keelekadu ei alga ülikoolist.

Meiegi välisüliõpilased ja välistöötajad on väga huvitatud nii eesti keele kui ka kultuuri tundmisest ja me püüame selleks pakkuda neile järjest enam praktilisi võimalusi.

Mõistagi on maailma vaates omakeelse universitas’e ülalpidamine Eesti-suuruses riigis kallis lõbu, ent see on ühtlasi meie riigi ja rahva kestlikkuse tagatis. Pidupäeva puhul luban endale aga ka tundeküllasemat väljendusviisi: eestikeelne Tartu Ülikool ongi meile kõigile kallis. Kallis pidada ja kallis südamele. See on meie rahva ühine armastus, mida hoida, mille eest seista, millele alati kindlalt toetuda.

Õnne, edu ja katkematut õitsengut Eesti rahvusülikoolile!

Äsja jõudist trükist kirev ülevaade eestikeelse ülikooli sajanda sünnipäeva tähistamisest  – fotodega illustreeritud 176leheküljeline kogumik, mis võtab kokku suurjuubeli puhul korraldatud sündmused, arvukad näitused, konverentsid ja raamatuesitlused. Kuid mitte ainult – sissejuhatuseks leiab lugeja Kadri Asmeri kirjutise, kuidas tähistati eestikeelse ülikooli sündi 1919ndal aastal ning Erki Tammiksaare põhjaliku ja hariva, ajalooliste fotodega illustreeritud artikli eestikeelse ülikooli sajast aastast.

Rahvusülikool 100 nõuandva kogu esimees professor Margit Sutrop selgitab raamatu eesmärke: “Piduraamat toob lugeja silme ette uskumatu hulga ettevõtmisi, mille ülikoolipere on rahvusülikooli sajandaks sünnipäevaks korraldanud. Teisalt on see kogumik ka ajaloodokument inimestest ja sündmustest aastal 2019. Loodetavasti leiab see lugemist järgmise suurjuubeli korraldajate poolt, andes meie järeltulijatele aimu, mis oli rahvusülikooli jaoks oluline sajanda sünnipäeva aastal.”

Ülikool on mõistagi mitte ainult teaduse-, vaid ka kultuurikants, ja nõnda kirjeldatakse „Piduraamatus“ ka telesarja „Rahvusülikooli sajand“ telgitaguseid, Theodor Lutsu 1932. aastal valminud dokfilmi „Alma mater Tartuensis“ originaalkoopia leidmise ja restaureerimise lugu, Pärt Uusbergi suurvormi „…ja tuulelaeval valgusest on aerud…“ esiettekandeks valmistumist, Toomel esitatava suurejoonelise valgusmängu „Tartu vaim“ valmimist ja palju muud. Ülikooli muuseumi toekal kaasalöömisel on raamat varustatud ohtra pildi- ja tekstimaterjaliga. Rõõmsat äratundmist pakuvad intervjuud auväärsete professorite ja teadmisjanuste tudengitega; samuti leiab kogumikust mälumängu ja tudengilaulude sõnad. Raamatu omanik saab üles märkida ka vahetuid tähelepanekuid, mälestusi ja mõttevälgatusi juubelipeolt: selleks on raamatu lõpus eraldi tühjad leheküljed, kuhu võib soovi korral kleepida ka fotosid piduõhtust.

Toimetuse kolleegiumisse kuulusid Õnne Allaje, Kadri Asmer, Kaja Karo, Tiia Kõnnussaar, Eve Lember, Merilyn Merisalu, Triin Paaver, Mariann Raisma, Margit Sutrop, Eva-Kaia Vabamäe. Fotode autorid on Andres Tennus, Nele Tammeaid jpt. Raamatu on toimetanud Tiia Kõnnussaar ja kujundanud Peeter Paasmäe.

Raamatu valmimist toetasid humanitaarteaduste ja kunstide valdkond,  sotsiaalteaduste valdkond, meditsiiniteaduste valdkond,  loodus- ja täppisteaduste valdkond ja rektoraat.

Piduraamatut saab soetada ülikooli juubeliüritustelt.

Häid soove või õnnitlusi eestikeelse ülikooli sajandaks aastapäevaks saab jätta veebilehele ../kylalisteraamat/.

„Rahvusülikool 100“ projektijuhi Kadri Asmeri sõnul on koostööpartnerid, vilistlased ja ülikoolipere saatnud viimastel päevadel ülikoolile suure aastapäeva puhul palju siiraid õnnitlusi. Et neid oleks mugav ühes kohas kirjutada ja ka lugeda, avati veebis külalisteraamat. „Ootame sinna oma häid soove kirjutama kõiki, kes tahaksid rahvusülikooli tema juubeli puhul õnnitleda,“ ütles Asmer.

Lisateave: Kaja Karo, „Rahvusülikool 100“ kommunikatsioonijuht, 505 3468, kaja.karo@ut.ee

29. novembril kell 16 avab Tartu Ülikooli muuseum ajaloolises Tartu toomkirikus taas Morgensterni saali, kuhu on emakeelse ülikooli 100. aastapäeva puhul üles pandud uus ülikooli ajaloo püsinäitus. See kajastab ülikooli lugu läbi nelja sajandi ja otsib vastust küsimusele, kuidas on Tartu Ülikool mõjutanud meist igaühe elu.

Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaani, rahvusülikooli juubeliürituste nõuandva kogu esimehe professor Margit Sutropi sõnul on ülikooliaeg määrava tähtsusega kõigi ülikoolis õppinute elus. „Vaimsusest tihe ülikoolilinna õhk, kokkupuude värvikate isiksuste ja pühendunud õppejõudude ja teadlastega ning ühised ettevõtmised eakaaslastega avaldavad mõju isiksuse kujunemisele. Tartu Ülikooli lõpetajad on alati olnud need, kes kujundavad Eesti tulevikku – mitte ainult teadlastena, vaid ka õpetajate, riigimeeste, ettevõtjate ja kogukonna eestvedajatena, mistõttu on ülikooli rolli Eesti arengus raske alahinnata,“ sõnas ta. Sutropi hinnangul avab Tartu Ülikooli muuseumi uus püsinäitus vaatajale just seda akadeemilist universitas’e vaimu, mis hoiab meie ühiskondlikku mõtet erksana.

Näitusel tõstetakse Tartu Ülikooli lugu esile kolme algusega: ülikooli asutamisega 1632. aastal, taasasutamisega 1802. aastal ning emakeelse ülikooli asutamisega 1919. aastal. Külastajale tutvustatakse ülikooli valdkondi ja Tartu teadusloo mõju meie  tänapäevale. Samuti kajastatakse ülikooli kultuurikontakte kolmel viimasel sajandil. Näitus heidab pilgu ka sellele, kuidas on ülikool oma hoonetega kujundanud Tartu linnaruumi. Suur osa näitusest on pühendatud üliõpilastele ja üliõpilaselule.

„Panna ühte ruumi Tartu Ülikooli nelja sajandi pikkune lugu tundub pea võimatu eesmärk. Saame näitusel välja tuua vaid selle suure loo üksikuid fragmente. Lõime keskkonna, kus inimesed saavad ise mõelda ja arutleda ülikooli tähenduse üle,“ ütles näituse peakuraator, Tartu Ülikooli muuseumi direktor Mariann Raisma. „Proovisime näituse koostamisel ühendada kaks poolt: alma mater’i erilisuse ja 19. sajandi raamatukogu õhustiku. Tartu Ülikooli ajaloo uue püsinäituse üks suurimaid väärtusi on ehedus – sajandeid ülikooli sümboolseks südameks olnud raamatukogu koha vaim, mida siin on näha ja tunda. Kindlasti leiab näituselt tehnoloogilisi lahendusi, kuid loodetavasti oleme suutnud need ära peita, et valitsema jääks ikkagi ruumi eriline õhustik,“ lisas ta.

Näituse tarbeks korraldati suur ülikooliga seotud mälestuste kogumise kampaania. Selle käigus kogunenud lugudest on nii mitmedki nüüd esmakordselt väljas. Samuti koondati esimest korda album academicum’i andmed, s.t loodi kõiki Tartu Ülikooli immatrikuleeritute või selle lõpetanute nimesid sisaldav andmebaas alates ülikooli rajamisest kuni tänapäevani – kokku 180 000 nime.

Uuel ülikooli ajaloo näitusel on mitmeid põnevaid ja erilisi eksponaate, näiteks Gustav II Adolfi täisportree 17. sajandist, legendaarsetele õppejõududele kuulunud esemed ja markantsed tudengielu iseloomustavad asjad. Samuti on vaatamiseks väljas ülimalt detailsed tudengikorterite maketid ja asutamisürikute koopiad, mis on valminud meisterliku käsitööna.

Näitusel on mõeldud ka laste peale, kel on võimalik tutvuda salaraamatukoguga, mis koosneb Tartu Ülikooli töötajate poolt muuseumile annetatud lasteraamatutest. Kindlasti üllatab külastajaid saalis hõljuv Karl Morgensterni „vaim“.

Näituse kuraatorid on Mariann Raisma, Lea Leppik, Kristiina Tiideberg, Terje Lõbu, Janet Laidla, Ken Ird, Kaija-Liisa Koovit, Virge Lell, Karoliina Kalda, Paula Põder ja Külli Lupkin Tartu Ülikooli muuseumist. Näituse kujundas Mari Kurismaa ja graafilise lahenduse tegi Mari Kaljuste.

Saali renoveerimist ja näituse valmimist toetasid Tartu Ülikool, Kultuuriministeerium, Epp Tsirk-Jüriado Eesti Ameerika Fondi kaudu, Eesti Kultuurkapital, Tartu linn, Rootsi Suursaatkond, Moodne Valgustus ja Joonstuudio.

Lisateave: Mariann Raisma, Tartu Ülikooli muuseumi direktor, mariann.raisma@ut.ee, 522 1702

27. novembril kell 16.00 avatakse Tartu Ülikooli loodusmuuseumis näitus „Maailm seljakotis. 100 aastat loodusteaduslikke ekspeditsioone“, mis on pühendatud rahvusülikooli sajandale sünnipäevale.

„Maailm on väärt, et teda enam kui kord avastatakse.“ Need president Lennart Meri sõnad on motoks näitusele Eesti loodusteadlaste ekspeditsioonidest viimase saja aasta jooksul. Näituse keskmes on geoloogia-, zooloogia-, botaanika- ja mükoloogiaekspeditsioonid, millelt kaasa toodud materjal talletatakse edasiseks uurimiseks teaduslikes kollektsioonides. Külastaja saab näha arhiivikaadreid ja ajaloolisi fotosid, mis kajastavad eri ajajärkude vaimsust. Väiksemad loodushuvilised võivad ronida telki ja proovida järele, kui raske on teadlase seljakott.

Näitus jõudis Tartu Ülikooli loodusmuuseumisse Tallinna loomaaia keskkonnahariduskeskusest ja jääb avatuks 26. aprillini 2020.

Näituse kuraatorid on Inge Kukk ja Andro Truuverk, kujundajad Silver Vahtre ja Margot Sakson. Multimeedialahenduste eest kandsid hoolt Allan Zirk, Marko Peterson ja Timo Piirmann. Eksperdid olid Mare Isakar, Urmas Kõljalg, Kadri Põldmaa, Ülle Reier, Villu Soon, Ave Suija ja Kai Vellak. Teostuse eest hoolitses reklaamibüroo Salibar. Näituse valmimist toetasid Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Vaata lisaks eElurikkuse portaalis olevaid näituse digitaalseid kaarte.

Lisateave: Andro Truuverk, näituse kuraator, 514 1268, andro.truuverk@ut.ee